EKI keelekool: Kihnu Jõnn ja vanatädi Maali

Tiina Laansalu Foto: Erakogu

Pole vist eestlast, kes poleks kuulnud vahvast metskaptenist nimega Kihnu Jõnn. Legendaarsest laevajuhist on vändatud filme, kirjutatud raamatuid ja etendatud näitemänge, talle on püstitatud mälestusmärkki.

Ka käesoleval sügisel on Jõnn aktuaalne – «Kihnu Jõnn» on septembrist teatri NO99 mängukavas. Seoses sellega sattusin lugema arvamuslugu «Kihnu Jõnni uus tulemine» (Eesti Ekspress, 3.10.2018) ja, taas kord, kerkis esile selle nime käänamise küsimus (ka artiklis oli kahesugust käänamisvõimalust nimetatud). Kuidas siis ikkagi käänata, kas Jõnn : Jõnni või Jõnn : Jõnnu?

Üldistades võib öelda, et kõikjal peale Kihnu on harjutud käänama Jõnn : Jõnni, palataliseerides n-i ka nimetavas käändes ehk öeldes Jõnn pehme n-iga (nagu punn). Miks siis kihnlastel on Jõnn (pehmendamata n-iga nagu konn) ja omastavas käändes Jõnnu (nagu kannu)? Aga sellepärast, et Jõnn pole tegelikult midagi muud kui Enn. Juhan Smuuli loodud näidenditegelase prototüübiks oli Kihnust pärit paberiteta kaugsõidukapten Enn Uuetoa. Kihnu murrakus hääldatakse nime Enn aga Jõnn, samamoodi on kihnlaste ilm hoopistükkis jõlm ja hind on jõnd. Sellesama jõ-lise häälduse on Smuul võtnud ja kirjanduskangelase nimeks kirjutanud. Üldkeeles on nimi Jõnn aga alateadlikult seostunud teise paradigmaga, kuhu kuuluvad näiteks sellised sõnad, nagu jonn, junn ja jänn.

Kust üldse tuleb nimi Enn? Enn on üks levinumaid lühendeid nimedest Heinrich või Henrik. Nimeuurija Edgar Rajandi on märkinud, et Ennul võib siiski olla ka vana-eesti juuri, kuna nimesid Enn, Henn, Enu, Henu, Eno, Henno jmt võib leida juba 13.–16. sajandi ürikuis.

Jõuame nüüd siis ka Maali juurde. Kihnu Jõnnu ehk Uuetoa Ennu laeval oli 1909. aastal kokaks minu vanavanatädi, kes kandis uhket nime Amalie. Tegelikult esines nimi Amalie tal tollal küll ainult dokumentidel, tavaelus kutsuti teda ikka Maaliks. Või siis Peedu Maaliks, sest pärit oli ta Peedu talust, Hiiumaalt. Maali on nime Amalie lühend.

Tädi Maali oli sündinud aastal 1888. See oli aeg, mil pikalt käibel olnud laennimed hakkasid asenduma nendesamade nimede rahvusvaheliste variantidega ning kasutusele tuli ka päris uusi võõrapäraseid nimesid. Need keerulisemad ja võõramad nimed ei jõudnud aga alati paberilt kaugemale ning igapäevakasutuses olid sageli siiski laennimede lühivariandid: Amalie asemel Maali, Helene asemel Leenu, Johannese asemel Juhan, Bernhardi asemel Pärni jne.

Nõnda oli Jõnn paberi peal Enn ja Maali oli Amalie. Heal lapsel mitu nime(kuju).