Robert Kitt: millist ülikooli vajab Eesti majandus?

Swedbank Eesti juhatuse esimees Robert Kitt ütles, et välismaal käies kulub pool aega sellele, et selgitada Eesti rahapesuskandaale. Foto: Konstantin Sednev

Eesti majandus- ning teaduspoliitika peaks olema suunatud soodsa keskkonna tekkimisele, mis võimaldaks ettevõtlusel ning teadusel ühistel eesmärkidel ühiseid projekte arendada, kirjutab Swedbank Eesti juhatuse esimees, TTÜ vilistlane ja TalTechi kuratooriumi liige Rober Kitt. 

Majanduse jätkusuutlik ja pikaajaline kasv saab püsida vaid sisemisel pädevusel ja ressurssidel. Aga kui kohalikus ruumis on arenguvõimalused maksimeeritud, siis tulebki suunata ennast väljapoole, et selle arvelt arendada oma sisemist pädevust ja kasvatada ressurssi.

Tallinna Tehnikaülikooli uue lühinime kasutuselevõtt ja identiteedi arengu näol on tegemist niigi tugeva ekspordiartikli tugevdamisega ja kohaliku teadustöö konkurentsivõimelisemaks muutmisega globaalsel areenil. Tugevas konkurentsis on identiteet väärtuslik ressurss ja seega tööriist, nagu seda on ka infrastruktuur ja inimkapital, kuid millesse investeerimisel loodud lisaväärtust on sootuks raskem mõõta.

Ülikoolidel on üldiselt ühiskonnas kahetine roll: nad on teadusasutused ja samuti koolitavad rahvamajandusele spetsialiste. Olles liigselt kreeni ühes või teises suunas, väheneb teaduse ja majanduse vaheline ühisosa, mis ei ole Eesti majanduse huvides. Üldistatult võib öelda, et ülikoolide majanduslik eesmärk on soodustada ühiskonna kestlikku kasvu, täites ühtaegu mõlemat eeltoodud ülesannet.

Suurtel riikidel on Eesti ees kahtlemata eelised mitmekesiseks teaduse- ja ettevõtlusmaastikuks. Väikesel majandusel ja kultuuriruumil on väiksem tõenäosus saada Nobeli preemiaid või luua omi tuntud kaubamärke, suure lisandväärtusega tooted ja töökohti. Seega on väikeste jaoks eluliselt oluline olla avatud ning pidevalt kaasas käia tehnoloogia- ja teadussaavutuste viimase sõnaga. Järjest rohkem tähendab see ekspertide rahvusvahelist värbamist ja seda nii ülikoolides kui ka ettevõtetes. Käega lüüa ei saa, sest Eesti inimeste heaolu kasvatamine on siiski midagi, millega peame ise hakkama saama. Jah, globaliseeruvas maailmas arenevad nii teadus, tehnoloogia kui ka majanduskasv meist sõltumata, kuid kusagil ei ole ette nähtud, et me peaks sellest ilma ise pingutamata osa saama.

Teaduse ja majanduse ühisosa

Sisetekkeline kasvuteooria ütleb, et riigi majanduse pikaajalise arengu tagavad eelkõige inimkapital, teadus- ja tehnoloogiakompetentsi arendamisse suunatud investeeringud. Majanduse seisukohast ei ole tähtis, kui palju üks või teine ettevõte teadus- ja arendustöösse investeerib. Märksa olulisem on see, kui palju suudetakse selle investeeringu kaudu varasemast rohkem teenida. Seetõttu vajavad teadlased aeg-ajalt meenutust, et reaalne teadusemõõdik ei ole avaldatud artiklite arv, tsiteeritavuse sagedus ega ka teadlaste seas tuntud h-indeks. Ettevõtjad tunnevad aga halastamatut konkurentsi iga päev – olgu selleks konkurendi parem pakkumine või pidevalt kasvav palgakulu. Kuuma tööturu tingimustes on kaks varianti: kas uuendada ning maksta juba uute kompetentside eest palju kõrgemat palka või otsida leevendust tootmise raja taha viimisest.

Eesti teaduse ja majanduse ühisosa maksimeerimine ehk nende arengusuundade fokusseerimine samadele sihtmärkidele tagab suurema arengukoefitsiendi sisetekkelise majanduskasvu mudelis. Lihtsamas eesti keeles kõlab seda väide järgnevalt: mida suurem on teaduse ja majanduse ühisosa, seda suuremat väljundit majandus olemasolevate ressurssidega toodab. Veelgi lihtsustades: mida teadusmahukam on ärimudel, seda suurem on lisandväärtus. Paraku on siin sageli probleem meie ettevõtete väiksuses: väikestel ja keskmistel ettevõtetel on raske juurutada uusi protsesse, kuna selleks puuduvad nii ressursid kui kompetentsid.

Kõige mõistlikum lahendus oleks majanduse ja teaduse sihtmärkideks seada ning seeläbi võimendada just neid kompetentse, milles me oleme arendanud ehk tegeleda niinimetatud nutika spetsialiseerumisega. Eesti majandus- ning teaduspoliitika peaks olema suunatud soodsa keskkonna tekkimisele, mis võimaldaks ettevõtlusel ning teadusel ühistel eesmärkidel ühiseid projekte arendada.

Selliseid algatusi on juba nüüdses TalTechis ette võetud: innovatsiooniosakud, tööstusmagistrantuurid ja -doktorantuurid, Mektory programm ja paljud teised. Aga põhiküsimus ei peaks olema tellimus riigile, vaid nii ettevõtjate kui ka teadlaste vaheline alt üles suunatud ning rohujuure tasandil toimuv koostöö, mis antud eesmärgini viib. TalTech on minu jaoks platvorm, kus selline koostöö hoo sisse saab. Sellelt platvormilt võib väike Eesti ettevõte saada nõu tuhandete kilomeetrite taga sündinud teadlaselt või tudengilt. Või vastupidi: Eesti tudeng võib TalTechi kaudu tuule tiibadesse saada oma rahvusvahelisele ärile.

Progress on tervitatav nähtus – harva on see lineaarne protsess, kuid tihti maitsete vaheldumine. TalTech on silt, mille taha ei koondu vaid pika pärandiga Tallinna Tehnikaülikool, vaid see ka sümboliseerib innovatiivset ja tehnoloogiliselt arenenud Eestit, mille horisondil on globaalne areen, kuid samas ei ole iseennast ära unustanud ning kus püüeldakse selle poole, et majandus ja teaduse jõuaksid üksteisele lähemale ja seeläbi teenida Eesti riiki.