Juhtkiri: õnnetus ja sina (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailmas ei ole nii palju sõnu, et kirjeldada seda põrgut, mis on juhtunud. Seepärast pole mõtet loopida banaalseid ja tühje fraase, mida sellistel puhkudel liiga palju ja tihti tehakse. Kui perekonda tabab ootamatu surm, tähendab see alati leina. Lapse surm on kõige hirmsam, mis saab inimese elus juhtuda. See on asendamatu kaotus. Laste surm on alati ebaloomulik, sest lapsed on meie jätk ning nendega koos hukkub ka midagi meist. See võtab vanematelt tuleviku, pöörates aega tagasi. Elus võib juhtuda, et laps lahkub pärast pikka ja rasket haigust. Kuid isegi sellisel juhul pole vanemad valmis selleks, millega see kõik lõppeb. Kõik, kes on lähedasi kaotanud, teavad, et lootus imelisele paranemisele püsib kuni lõpuni. Ja pärast lähedaste lahkumist painab inimest küsimus, kas ta tegi kõik endast oleneva. See kõik on loomulik. Leina üleelamiseks läheb tarvis aega ja jõudu, seda protsessi kontrollida on võimatu.
Üldse kuuleme pidevalt, et inimelu on võimatu rahasse ümber arvestada. Paratamatult tegelevad sellega kindlustusfirmad üle maailma. Elukindlustuspoliisi väärtus Ameerika Ühendriikides ning Euroopa Liidu läänepoolsetes maades on miljoneid dollareid ja eurosid. Kusagil mujal mitukümmend korda vähem. Tegelikult peegeldab ka see poliiside erinev väärtus erinevat suhtumist inimelusse ühiskonniti ja kultuuriti.
Meid Eestis on liiga vähe, et kaotada elusid õnnetustes, mida saanuks ära hoida. 2018. aasta on olnud õnnetu aasta meie liikluses. Võrreldes eelnevatega. Ehkki meie keskmised näitajad on paremad kui kümmekond aastat varem ja Euroopa Liidu keskmisele oleme lähemal, on Põhjamaadeni, mille hulka soovime kuuluda, veel üks võrdlemisi pikk samm. Osa meie inimesteni pole veel jõudnud arusaamine, et tuleb loobuda mõttetutest riskidest, muuhulgas oma emotsioonide väljaelamisest liikluses. Rumalatest möödasõitudest, reeglite rikkumisest, piirkiiruse ületamisest, turvanõuete eiramisest.
Sama on tule- ja kütteseadmete ohutusega. Me kaotame võrreldes Põhjamaadega liiga palju elusid. Päästeamet on Eestis teinud viimastel kümnenditel väga tublit ennetus- ja selgitustööd. Kahtlemata oleksid igasugune kurb statistika ilma selleta veelgi mustem. Riskid ning õnnetuses kannatada saanute arv on võimalik viia miinimumini, kui järgida vastavaid ohutusnõudeid. Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu soovitas, kui riik selleks rahaliselt võimeline on, paigaldada vaesemate inimeste kodudesse vingugaasiandurid. Selle teoks tegemine on paraku ebatõenäoline, kuid riik ja omavalitsused peavad tagama vähemalt selle, et andurid oleksid olemas ja töötaksid laitmatult koolides, hoolekodudes ja haiglates.
Riskid ning õnnetuses kannatada saanute arv on võimalik viia miinimumini, kui järgida vastavaid ohutusnõudeid.