Sirbis sel reedel: kas uus tehnoloogia loob ka uue inimese?

Foto: Sirp

Homses Sirbis: 

Foto: Sirp

PEETER LAURITS: Sünapside ja emaplaadi mükoriisa

Kuna taimedel on intellekt ja teadvus ning tehisnärvivõrgud suudavad ennast programmeerida, siis ei ole kaugel enam aeg, mil tehisintellekti hakatakse ühendama taimsete võrgustikega.

1960. aastatel juhtus väga palju hämmastavaid asju, nii poliitiliselt kui ka kultuuriliselt oli kõrgepinge ajajärk. Teise maailmasõja järgsetele konservatiivsetele normidele, diktatuuripursetele ja neoliberaalsele turufundamentalismile hakkas teravalt vastanduma hipipõlvkonnast tõuke saanud kontrakultuuride laviin. Väga oluline murrang toimus ökoloogia üle mõtlemises. 1968. aastal tuli kokku Rooma Klubi ning avaldas 1972. aastal aruande «Kasvu piirid» («The Limits to Growth»), kus selgitatakse, et lõplike ressursside juures ei saa kasv kesta lõputult, ning prognoositakse globaalset arengut väga ettenägeliku pessimismiga. 1972. aastal formuleeris James Lovelock koos Lynn Margulisega Gaia teooria, kus vaadeldakse maad koos kõigi selle elusate koosluste ja elutute struktuuridega tervikliku isereguleeruva organismina. Aastal 1974 avaldas Thomas Nagel oma kuulsa essee «Mis tunne on olla nahkhiir?» («What is it Like to be a Bat?»), kus ta kritiseerib seniseid füüsikalisi vaimuteooriaid, uurib subjektiivse ja objektiivse vahelist lõhet ning tõstab põhjapaneva detailirikkusega üles küsimuse: mille alusel me ülepea saame otsustada teiste eluvormide teadvuse olemasolu või puudumise üle? Tõepoolest: kuidas mõõta või kujutleda niisuguse eluka olemisekogemust, kes ei näe, aga lendab üliosavalt ja eristab söödavaid ööliblikaid mittesöödavatest niimoodi, et kiljub nende peale ülikõrgel häälel ning kuulatab, kuidas see liblikatiibadelt tagasi kajab?

MARGUS LAIDRE: Kas uus tehnoloogia loob ka uue inimese?

Iseäranis palju kohtab roboteid ühismeedias, mille eesmärk on vähemalt sõnade järgi inimeste läheduse suurendamine ja otsedemokraatia tugevdamine.

Kirjanik, luuletaja ja üldse tore inimene Viivi Luik on öelnud nõnda: «Pole mingit vahet, kas oled kuus või kuuskümmend, kõik on ikka alles ees!» Selles vahvas ütlemises on peidus teatud paradoks. Nimelt tahame inimestena võimalikult palju teada tulevikust, ajast, mis alles ootab meid ees ja mis ei saakski justkui kunagi otsa, ehkki iga elatud päevaga jääb tulevikku meie kui indiviidide jaoks järjest vähemaks.

AIMAR VENTSEL: Legend Mart Laarist ja heinarõugud

Rootsis peavad kommuunid talusid üleval, et lastel oleks võimalus näha siga, lammast ja hobust ning juua värskelt lüpstud piima.

See oli umbes aastal 1991, kui ma sattusin Tartu ülikooli tudengite seltskonnaga Lüneburgi külastama. Ühes väikeses külas tegime peatuse ja kaasasolevad õppejõud rääkisid meile Saksa külaelust: enamik inimesi töötab lähimates linnades ning põlluharimisega tegeleb vaid kolm-neli perekonda, kes on rentinud ümberkaudseilt inimestelt maad.

PEETER PERE: Kellasalu juhtum

Head tuuled on puhumas: Laulasmaal Kellasalus valmis Arvo Pärdi keskus – pärl, mitte mammut.

Rahvusvaheline arhitektuurivõistlus keskuse hoone ideelahenduse leidmiseks korraldati 2014. aastal. Selle võitsid hispaania arhitektid Fuensanta Nieto ja Enrique Sobejano (Nieto Sobejano Arquitectos, projekti Eesti partner oli arhitektuuribüroo Luhse ja Tuhal). Võistlusel oli kaks vooru. Esimeses oli 71 taotlust, lõppvõistlusele valiti 20 osalejat. Kõik valitud olid tipptasemel arhitektid nii meilt kui ka mujalt maailmast.

ELO KIIVET: Tehnikaülikooli arhitektuuriõpe muudab kurssi

Tallinna tehnikaülikooli arhitektuuriõppe uus juht on loonud suunda muutva visiooni, kus rõhutakse vastandamise asemel koostööle ja oma näole.

Sellest suvest on Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) arhitektuuri ja urbanistika akadeemial uus soomlasest juht, värske tenuuri professor Kimmo Lylykangas. Ülikooli 100 aasta juubelil avalikustati pidulikult ka TTÜ arhitektuuriõppe uus põhjalik strateegia. Kool, mille arhitektuuriõpe on saanud kriitikat nii ametlikult (kaks tingimuslikku akrediteeringut ja kolmas, otsustava tähtsusega, aasta lõpus tulemas) kui mitteametlikult, eelkõige konkureerivatelt õppeasutustelt ja dubleerimise kahtlustega, on võtnud ennast käsile ja otsib uusi, eristuvaid suundi.

ANNE RUDANOVSKI: Origami ja elegantne matemaatika

Paul Jackson: «Origami on teema, mis ühendab teaduse ja kunsti. See on visuaalne, ekspressiivne, skulptuurne, disaini puudutav, aga olemuslikult matemaatiline.»

Miri Golani ja tema abikaasa Paul Jacksoni poolt välja töötatud ja origamil põhinev matemaatika õppekava on käesolevast aastast Iisraeli koolides ja lasteaedades ametlikult kasutusel. Septembris õpetas Paul Jackson Eesti kunstiakadeemias ja oli Paberimuuseumi külaline Tartus.

Paul Jackson on enam kui 30 raamatu autor ning õpetanud voltimist ja selle tehnikaid rohkem kui 150 kursusel Saksamaal, Belgias, USAs, Kanadas, Suurbritannias, Iisraelis. Ta on olnud origamikonsultandiks firmades Nike ja Siemens. Tema populaarseim, teedrajav raamat «Folding Techniques for Designers: From Sheet to Form» («Voltimistehnikad disaineritele: lehest vormiks») on leidnud laia kasutust disaini- ja kunstiõppes. Origameetria on Iisraeli Origami Keskuse õppeprogramm origami kaudu matemaatika õpetamiseks lasteaedades ning põhikooli I ja II astmes.

Pastöriseerimispantomiim ja paanikahoog klassiruumis. Merit Karise intervjuu Helsingi ülikooli keemiaosakonna õpetajahariduse doktorant Jaakko Samuli Turkkaga.

Jaakko Samuli Turkka: «Draamaõppe ja keemiaõppe fundamentaalsel tasandil ilmnevad seosed põhikontseptsioonides nagu liikumine, muutumine, energia, ruum, tasakaal, struktuur.»

MARJU KÕIVUPUU: Pärandikirju VI. Kordamine, see tarkuse ema ja traditsioonide konservant

Traditsioonid püsivad suuresti rituaalsel kordamisel, näiteks tekstidesse või muusikasse talletatud märgiliste sõnumite ja sümbolite taasesitamisel. Vabariigi aastapäeval loeme ette «Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele» ning kindlasti kõlab sel päeval vähemalt üks kord Heino Elleri «Kodumaine viis», tantsupeod lõpetame traditsiooniliselt Anna Raudkatsi «Tuljakuga», viimaste aastate laulupeod aga Peep Sarapiku viisistatud Juhan Liivi luuletusega «Ta lendab mesipuu poole». Vabas ühiskonnas sünnivad seda sorti traditsioonid ja rituaalid inimeste siiramate emotsioonide ja ühtekuuluvustunde koostoimel ning kannavad parimal moel edasi kultuurimälu.

REET VARBLANE: Kunstilinnak, mitte meelelahutuskeskus

JAMES THURLOW: Peapöörituse mehhanism

Arvustamisel:

Ugala «Naine merelt»

Pjotr Aleškovski «Kala. Ühe rände lugu»

Jaan Lahe «Uks teise maailma. Valik jutlusi»

näitused «omavahel. oskustest» ja «Kuidas: elada. Virtuaalsed biograafiad» EKKMis

VAT-teatri «Kas kalad magavad?»

XI rahvusvaheline festival «Klaver»

Collegium Musicale VIII sünnipäevakontsert «Veere, veere, päevakene»

Kanuti gildi saali «Oomen»

Kunstimess Frieze Londoni Regent’s Parkis ning The Other Art Fair Victoria House’is ja kolledžis