Juhtkiri: me usume Euroopasse

Eesti Vabariigi lipp, Euroopa Liidu lipp. Foto: Erik Prozes / Postimees

Eestis Euroopa Liitu puudutavat avalikku debatti vaadeldes jääb mõnikord mulje, nagu oleksid inimesed euroliidule kui mitte selja, siis vähemalt külje pööranud. Kuid me ei peaks end laskma eksitada eurokriitiliste poliitiliste jõudude hääletoonist ja krõbedatest sõnadest, «uutest objektiivsetest uudisportaalidest», üksikuist tõekuulutajaist sotsiaalmeediagruppides ega ammugi kõhutundest. Tõsiasi on, et Eurobaromeetri uuring näitas septembris 2018 ELi rekordilist populaarsust Eesti elanike seas.

Me ei räägi siin ainult sellest 74 protsendist Eestis, kes toetab kuulumist riikide ühendusse – soojad tuuled puhuvad ELile üldisemalt. Keskmiselt 62 protsenti 28 liikmesriigi elanikest peavad kuulumist ELi õigeks, mis on veerandsajandi parim tulemus ja seega märkimisväärne. Lisame 68 protsenti, kelle meelest on nende riik liikmesusest võitnud (Eestis on see koguni 88 protsenti). Uuringu koostajad seostavad tulemusi otseselt Brexiti mõjuga (mis on täiesti vastupidine euroskeptikute väitele, et kohe läheb suuremaks lahkumiseks).

Eestlased on kogenud, mida tähendab võimalus, ID-kaart taskus, Vanas Maailmas vabalt ringi reisida, õppida, töötada, leida uusi sõpru ja luua sidemeid.

Eesti konteksti mõjutab pigem üldine teadlikkuse kasv ja vahetu kogemus. 14 aasta jooksul, mil Eesti on ELi kuulunud, oleme näinud, et hääled, mis jutustavad ühenduse banaanikõveruse-bürokraatiast, ohust keelele ja kultuurile, Brüsseli jaburatest käsulaudadest ja «Euroopa Ühendriikide» tondist, loovad pseudopildi. Iga suur organisatsioon pakub kahtlemata anekdootlikku ainest, kuid eestlased on kogenud, mida tähendab võimalus, ID-kaart taskus, Vanas Maailmas vabalt ringi reisida, õppida, töötada, leida uusi sõpru ja luua sidemeid. Muidugi võib pilada mingit mitmetasandilist ristmikku, kuid oleme saanud paremad ja ohutumad teed, efektiivsemad majad, puhtama joogivee ja nii edasi.

Me elame ühest küljest tehnoloogia kiire arengu ajal, teisalt konfliktiderohkes maailmas. Üks põhjusi, miks ELi toetatakse, tuleb lihtsast veendumusest, et koos samu demokraatlikke väärtusi jagades on turvalisem. Euroliit oma kohatisest inertsusest ja aeglusest hoolimata on inimeste teadvuses nagu paralleelsed kriipsud euroraha sümbolil, mis näitavad kindlust ja stabiilsust. Seda peegeldab ka Eurobaromeeter. Just majanduse arengut peavad ELi elanikud olulisimaks teeneks (38 protsenti), aga ka töövõimalusi (31 protsenti), riikidevahelist koostööd (31 protsenti); kõrgelt hinnatakse ELi ka rahu ja julgeoleku tagajana (30 protsenti).

Euroliidul on mägede kaupa probleeme, õigusruumist rändekriisini, samas näeme, et töö läbirääkimiste laua taga (kus meie oleme osaline) viib lõpuks ikkagi otsusteni. Võime küsimuse püstitada ka nii, et millele oleks meil siis uskuda ja loota. Suletusele tuginevat «iseenese tarkust» oleme ajaloos proovinud. Ei läinud hästi.