Michael Gallagher: kelle riik see ikkagi on? (31)

Michael Gallagher
, õigusteaduste doktor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Michael Gallagher.
Michael Gallagher. Foto: Erakogu

Rahva vastuseisu oma otsustele käsitab riik kui takistust, mida tuleb ületada, mitte kui probleemi, millesse tõsiselt suhtuda, kirjutab õigusteaduste doktor Michael Gallagher. 

Olen märganud Eesti ajakirjanduses kurtmist, et riigi huve tõrjutakse avaliku huvi nimel. 

See idee on sõnaselgelt välja toodud ka rahandusministeeriumi eelnõu punktis 3.4, mis käsitleb septembris välja antud kavandatava puidurafineerimistehase riikliku eriplaneeringu protsessi lõpetamist. Selles on öeldud, et… «siis kaalub ülekaalukas avalik huvi antud kontekstis riigi huvi üle.» 

Vaene riik! Ajakirjanduse kurtmine meenutas mulle midagi, mida olin mõnda aega tagasi kuulnud väga haritud eestlaselt, kes oli nõustanud üht Eesti ministeeriumi. Ta ütles, et avalikkus peaks lõpetama sekkumise sellesse, mida ministeeriumide eksperdid üritavad saavutada. Kokkuvõtteks – Eesti avalikkus peaks riigi teelt kõrvale astuma.

Me näeme sama ideed valitsuse eelmise nädala otsuse taga, mis pikendas puidurafineerimistehase riikliku eriplaneeringu lõpetamise eelnõule vastamise tähtaega 3. novembrini. Miks on pikendamine vajalik? See ei ole vajalik avalikkusele. Pikendus on ainult projekti toetajate huvides. Kuna riik näeb oma huvisid kooskõlas tehaseprojekti arendajatega, annab ta neile veel ühe võimaluse otsida tehasele uusi asukohti. Unustatud on argumendid, miks projekt on vastuolus avalike huvidega – olenemata sellest, kuhu tehas püsti pannakse. Ja taaskord on avalikkus silmitsi taktikaga, mis põhineb mõttel, et riik saavutab selle, mida ta tahab, sõltumata sellest, mida soovib rahvas.

Kas Eesti valitsus on tark Buddha? Ja kas meie, Eesti inimesed, oleme siis «ahvid»?

Sama tunne tekib, kui jälgida, kuidas riik viimasel ajal kasutab PRi ja lööklauseid, püüdes avalikkuse silmis populariseerida mõningaid juba langetatud otsuseid suurte projektide (näiteks Rail Baltic) kohta. Ärgem unustagem, et riigi raha on rahvalt maksudena kogutud, seega on kaheldava väärtusega selle kulutamine avaliku dialoogi vaigistamiseks. Avalikkuse ponnistusi nende projektide üle sügavuti arutleda ei vaadata hea pilguga. Rahva vastuseisu oma otsustele käsitab riik kui takistust, mida tuleb ületada, mitte kui probleemi, millesse tõsiselt suhtuda. On isegi leitud, et avalikkuse vastuseis tähendab sekkumist riigi otsustusprotsessi – mitte otse kuritegelik, kuid kindlasti ka mitte kasulik tegevus. Ning kuna riik ise on oma PR eest maksnud, on mõnedel tekkinud lausa küsimus: kes maksab vastuseisjatele? Neil on raske ette kujutada, et inimene on enda jaoks olulisel teemal riigiga dialoogi astumiseks valmis kulutama oma aega ja pingutama ka ilma tasuta.  

On see normaalne?

Kas selline suhtumine avalikkusesse aitab kaasa paremale valitsemisele? Kui uskuda, et riik langetab otsuseid «valgustatult» ning rahvas ei ole nii valgustatud, võib küll tekkida kiusatus nii mõelda. Need, kes ei suuda mõista kõrgemaid mõtlemise ja tegutsemise tasandeid, võivad asjad tuksi keerata, kui sekkuvad jumalate kõrgematesse sfääridesse. Selline on, muide, ühe väga lõbusa hiina mütoloogiast pärineva loo «Ahv» mõte. Ahv on selles loos uskumatute soovidega kaval ja energiline olend, kuid tema mõtted pole valgustatud. Oma tegevuse tulemusel saavutab Ahv tohutu võimu ja surematuse, kuid valgustatuseni ei jõua. Nagu võite kujutleda, keerab Ahv asjad hirmsasti vussi, kuni tark Buddha ta kasti kinni paneb. 

On sel lool pistmist sellega, kuidas tänapäeval valitsetakse, näiteks Eestis? Kas Eesti valitsus on tark Buddha? Ja kas meie, Eesti inimesed, oleme siis «ahvid»? Vastus neile küsimustele on – EI. Ning põhjus, miks peame vastama EI, on ülilihtne. Aegade jooksul pole ükski valitsus suutnud säilitada legitiimsust, olemata dialoogis nendega, keda ta valitseb. Ja kui valitsus kaotab legitiimsuse, siis kaotab ta võime oma kodanikke seaduse abil valitseda. 

Me oleme seda juba näinud.

Sellist stsenaariumi on ajalugu etendanud korduvalt. Mõni aasta tagasi käisin ekskursioonil Peterburi Riikliku Ülikooli õiguskirjanduse raamatukogus. Tüürides meid läbi riiulite vahelt, mis olid täis vanu vene konstitutsiooniliste seaduste köiteid, teatas vene giid pühalikult, et tsaristliku Venemaa konstitutsioon oli omal ajal kõige eesrindlikum. – «Paberil ehk küll,» pomisesin mina.

Gorbatšovil polnud aimugi, kuidas leedulased mõtlevad, sest tal polnud kunagi pähe tulnud neilt seda küsida.

Tegelikult oli nii, et ükskõik kui edumeelseid mõtteid tsaari-Vene konstitutsioon ka sisaldas, valitsuse dialoogis rahvaga neid ei rakendatud. Hämmastavalt sarnasel moel oli dialoogi puudumine üks tegureid Nõukogude Liidu lagunemisel. Näiteks oli Gorbatšov jahmunud leedulaste vaenulikkusest, mis talle Vilniuses osaks sai, kui ta palus neil loobuda sõltumatuse taotlemisest. Gorbatšovil polnud aimugi, kuidas leedulased mõtlevad, sest tal polnud kunagi pähe tulnud neilt seda küsida. 1991. aastal teadsid eestlased sel meile ajaloolisel hetkel intuitiivselt, et saaksime iseseisvana paremini hakkama, oleks selleks vaid võimalus.

Kas on olemas ka teine vaatenurk?

Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv lähtub alusmõttest, et Eesti Vabariigis on kõrgeim võim eesti rahva ja ei kellegi teise käes. (§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.) See mõte on fundamentaalne, sest selgitab, kes Eestimaa valitsemise küsimustes kellele aru annab. Riigil ei saa olla rahvast sõltumatuid eesmärke. Ning rahva esindajana on riigil kohustus arendada ja säilitada elutervet dialoogi Eesti rahvaga, et olla kindel, et ta rahva tahet mõistab ja teostab. Riigi ülesanne ei ole oma tahet PR-firmade abil rahvale peale suruda, propageerimaks pooltõdesid ja võimendamaks valitud väiteid, vaid hoopis võimaldada rahval oma tahet väljendada. Valitsuse asi on aidata, mitte ahistada.

Põhiseaduse 1. paragrahvi kohaselt viitaks mingigi lõhe meie maa valitsejate ja valitsetavate vahel konstitutsioonilisele kriisile. Just nimelt kriisile, sest lõhe olemasolu näitab, et riik saab kehtestada oma tahet rahvast sõltumata. See viib meid aga vastupidises suunas sellele, mida osutab põhiseaduse 1. paragrahvis sõnastatud tees: võimaldada rahval kasutada endale põhiseadusega antud võimu.

Ilma dialoogita ei saa

Selles valguses mõtleme nüüd uuesti ajakirjanduse nutulaulule, et riigi huvid on avalikele ehk rahva huvidele alla jäänud. Ja samuti ettepanekule, et eesti rahvas võiks end riigi teelt kõrvale hoida. Ja sellele, kuidas riik kasutab PR-taktikaid, et läbi suruda juba langetatud otsuseid ilma neid rahvaga läbi arutamata. Põhiseaduse 1. paragrahvi vaatepunktist paistab see kõik absurdne. 

Kuidas oleme jõudnud niikaugele, et keegi midagi taolist üldse kaalub ja väljagi ütleb? Kainestav reaalsus on, et ideed ja väärtused ei tähenda midagi, kui nende järgi ei toimita. Me ei ütle ju «homme ma pean sust lugu», oodates, et seda võetaks tõsiselt. Et usaldust ära teenida, peame lugupidamist ilmutama järjepidevalt tegutsedes. 

Me ei ütle ju «homme ma pean sust lugu», oodates, et seda võetaks tõsiselt. 

Sama kehtib, kui ütleme, et kõrgeim võim Eestis kuulub rahvale. Sõnad ei tähenda midagi, kui riigiasutused ei lase inimestel tegelikult oma võimu kasutada. Kasutada mitte üksnes formaalselt (näiteks hääletades), vaid osaledes igapäevases valitsemisprotsessis. Peamine viis selle võimaldamiseks on arendada ja säilitada kommunikatsioonikanaleid aktiivseks dialoogiks rahva ja riigi vahel. Sest rahvas on kõrgeim võim ja riik teostab võimu rahva nimel. Teisiti öeldes on rahva ja riigi vahelise dialoogi kvaliteet meie riigi asutuste töö kvaliteedi mõõdupuu. Tsiteerides teadmuspõhise juhtimisteaduse rajaja Peter Druckeri kuulsat mõtet: «Mida ei saa mõõta, seda ei saa ka parandada,» kulub see mõõdupuu meile vägagi ära, kui tahame oma riigi valitsemise kvaliteeti parandada. 

On see oluline?

Öeldut võiks tühjaks jutuks pidada, kuid heitkem pilk enda ümber. Viimase paarikümne aasta vältel on nii mõnegi ümberkaudse riigi rahvas sellest kesksest ideest loobunud. On tekkinud üheparteiriike, kus normiks on pigem sund, mitte dialoog. Et nii juhtuks, on vaja vaid kahte asja: esiteks, hävitada õigusriigi põhimõtted, teiseks, ohjeldada vaba ajakirjandust. Kõige imelikum on see, et need sammud võivad isegi mõistlikena tunduda, kui seadust legitimeeriv dialoog on katkenud. Ja kui see  on juba katkenud, on seda taastada väga raske.

Kas ka Eestis võib nõnda juhtuda? Tegelikult juhtus see siin juba 1929. aastal, kui vapsid väitsid, et parlament on ummikus. Vapsid olid kaotanud usu dialoogi võimalikkusse valitsuse ja rahva vahel. Ehkki vapsid võimu ei saavutanud, tähendas nende kehastatud oht demokraatliku valitsemise lõppu Eesti Vabariigis. Teisisõnu: me oleme seda teed juba korra käinud.

Enne kui otsustame, kui tõsiselt eelnevasse suhtuda, tuleb veel üht olulist asjaolu arvestada. Väidetakse, et 21. sajand saab olema «teadmistel põhinev», vastandina «kapitalil põhinevale» 20. sajandile. Kui nõnda, siis on meil tarvis mõista, kuidas teadmine tekib. Teaduslikud uurimused näitavad, et parem teadmine sünnib teadmisi vahetades, argumenteeritud dialoogis – mitte üksinda oma (ministeeriumi)kabinetis istudes – veel vähem aga käsukorras.

Sisukas, avatud ja loominguline dialoog on Eesti riigi kõige tähtsam tegur, et luua meie lastele parimad tulevikuvõimalused. Dialoog kui selline on väärtus, mis viib edasi. 

Mida tuleks teha? 

Nii et kuidas meil siin Eestis siis läheb? Valitsuse hälbimine «dialoogi toetamiselt» «projekti toetamisele» viitab, et arenguruumi on. Ning esimene samm õiges suunas oleks lõpetada õiendamine selle üle, et avalikkus ilmutab huve, mis riigi plaanidega ei sobi. Selle asemel võetagu omaks põhiseaduse mõte, et meie riigis on võim allutatud rahva tahtele ja et riigil on kohustus kanda hoolt, et avatud ja laiapõhjaline dialoog rahvaga avalike huvide üle ei katkeks. Miks see just valitsuse kohustus on? Sest seda ülesannet saab täita ainult riigi valitsus. Üksikisik ei saa sundida valitsust läbirääkimiste laua taha.

Esimene samm õiges suunas oleks lõpetada õiendamine selle üle, et avalikkus ilmutab huve, mis riigi plaanidega ei sobi. 

Nõnda tuleb meil langetada otsus, millel on ajaloolised tagajärjed. Kas rakendada meie põhiseaduse 1. paragrahvi tema tegelikus tähenduses või hoida pöialt ja loota, et meie juhid on meist targemad  – nagu Buddha – ja loovutada oma põhiseadusega tagatud võim neile? See on otsustav valik, mis meil nüüd tuleb teha. Meie valikust sõltub, kuidas meie lapsed meid mäletavad ja milliseks kujuneb nende saatus eestlastena.

Kommentaarid (31)
Copy
Tagasi üles