Andrei Kuzitškin võrdleb Eesti ja Vene ajateenijate elu: ühes riigis saab mitu korda paremat toitu (6)

Andrei Kuzitškin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viru jalaväepataljoni sõduribaaskursuse metsalaager 2017. aastal. Ajateenija täidab kõhtu.
Viru jalaväepataljoni sõduribaaskursuse metsalaager 2017. aastal. Ajateenija täidab kõhtu. Foto: Kaitseväe peastaap / teavitusosakond

Eesti ja Vene ajateenijatel on nii mõndagi ühist, aga päris palju on ka erinevusi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Võtsin oktoobris osa Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse, Sinu Riigi Kaitse ja Integratsiooni Sihtasutuse korraldatud kõrgematest riigikaitsekursustest. Õppused toimusid Tartus ja koosnesid mitmeosalisest loengutsüklist, mille lektorid olid autoriteetsed Eesti riigimehed ja poliitikud – siseminister Andres Anveltist kuni peaminister Jüri Rataseni välja.

Ühel päeval külastasid kursustest osavõtjad ka Võrus paiknevat kaitseväe üht kuulsamat väeosa – Kuperjanovi pataljoni. Loomulikult tuli mul kohe idee võrrelda Eesti ja Vene sõdurite olukorda, et mõista, mis neil on ühist ja mille poolest on nad täiesti erinevad. Ma ei hakka hindama Eesti ja Vene armeede relvade kvaliteeti ja klassi – see on ekspertide ja sõjandusspetsialistide tegevusvaldkond. Olen puhtalt tsivilist ja tahan lugejatele jagada vaid oma hinnanguid.

Mis ühendab kahe riigi sõdurpoisse? Esiteks. Eesti ja Vene ajateenijad on enamasti olukorra pantvangid ja on sõjaväeteenistuses enamasti mitte vabast tahtest, vaid sõjaväekohustuse seadus lihtsalt nõuab seda. Paraku on vabatahtlik, aga ka kohustuslik armeeteenistus raske rist, mida on sunnitud kandma kogu inimkond, mis on omakorda eraldatud vaenulikeks laagriteks riigipiiride, majanduspoliitiliste süsteemide ning eri ideoloogiate järgi. Nii ongi sõdurid üle kogu maailma sunnitud sõjaväeteenistusse minema... Ainult et Eestis kestab ajateenistus 11 kuud, Venemaal aga 12.

Värsked Vene ajateenijad panevad vormi selga, 2012 kevad.
Värsked Vene ajateenijad panevad vormi selga, 2012 kevad. Foto: SCANPIX

Teiseks. Mul on tulnud külastada Vene armee sõjaväeüksusi, uskuge mind, Kuperjanovi pataljoni territooriumil asuv kontroll-läbilaskepunkt ei erine mitte millegi poolest Vene omast: range onuke, dokumendid kontrolli, pöördväravad ja lõpuks astume pinnale, mille on täis tampinud soldatite saapad ja kummikud. Kasarmud, laskmiskooli hoone, sõjatehnika kolonnid, murud ja asfaltteed – kõik on nagu Venemaal. Stopp! Mitte kõik ...

Jah, Vene armees ei näinud ma niidetud muru ja kultuurimajasid, kus sõdurid päevasel ajal mängivad piljardit. Kuperjanovi pataljonis aga veetsid sõdurid ennelõunat mõnusalt aega mängusaalis. Loomulikult on Eesti sõduri olme palju paremini korraldatud: tualetid säravad värskusega, klassiruumid on varustatud interaktiivsete õppematerjalidega ja elamualad rõõmustavad puhtusega. Teisest küljest on magamistoad täpselt samasugused nagu Vene armees, kahekorruselised narivoodid, madratsid ning padjad on õhukesed ja kõvad (spetsiaalselt katsusin neid). Vaatasin sisse ka isiklikesse kappidesse, nägin seal habemeajamiskreemi ja tualettvett «Givenchy» – Eesti sõduritel on hea maitse. Õppeplatsi poolt kuuldus aga parajasti käsklus «Vasakule, marss!». Sõdurite rivi suundus sööklasse. Läksime nende jäljes.

Söögisaalis nägime midagi sellist, mis paneb Eesti sõduri võrreldes Vene armee sõduriga teistsugusesse seisu. Küll on alles erinevused!

Meile räägiti, et üks Kuperjanovi pataljoni komandöridest oli sunnitud iga päev tassima väliõppustele ühe sellise sõduri jaoks kurke ja muud taimetoitu.

Esiteks. Lõunaks pakuti Kuperjanovi pataljonis meie külastamise ajal kolme salatit, suupisteid kalast, pasteeti, võid, borši hapukoorega, loomaliha kuivatatud mustade ploomidega, kalakotletti, makarone päikesekuivatatud tomatitega, piima, kahte liiki mahla, kooke, õunu, banaanikrõpse ja šokolaadi. Järgnevalt on äratoodud aga Venemaa soldati tunduvalt tagasihoidlikum menüü: salat vorstiga, kruubisupp, makaronid kalaga, baklažaan, kompott.

Mind pani vaid imestama, et sellise toiduratsiooni juures näevad Eesti sõdurid välja küllaltki kõhetud ja väikesed, samas kui Vene sõdurid, kes enamasti söövad kruupi, leiba ja kartulit, on priskemad ja näevad välja täissöönumatena. Loomulikult oli aeg, kui Vene sõdurid surid isegi ajateenistuses olles (selline lugu juhtus 1993. aastal Kaug-Idas, Russki saarel). Kuid täna, vaatamata isegi ulatuslikule korruptsioonile ja varastamisele Vene armees, ei käi ajateenijad enam majast majja, et kerjata toitu ja sigarette (aga oli ka sellist – olen ise tunnistajaks olnud).

Spetsiifiline nähtus Eesti armees on veganid. Meile räägiti, et üks Kuperjanovi pataljoni komandöridest oli sunnitud iga päev tassima väliõppustele ühe sellise sõduri jaoks kurke ja muud taimetoitu. Kuid juba nädala pärast oli see veganist sõdur omadega nii läbi, just nende juur- ja puuviljade tõttu, et vabatahtlikult muutus lihasööjaks. Vene armees elatakse mõistagi põhimõtte järgi: söö, mida antakse!

Teiseks. Vene armeel on enam naiselikku nägu: seal teenib sõjaväes üle 60 000 naisterahva, mis on rohkem kui 10 protsenti Vene Föderatsiooni relvajõudude isikkoosseisust. Eesti armees teenib 285 naist, mis on vähem kui 10 protsenti isikkoosseisust. Näiteks Kuperjanovi pataljonis läbivad täna teenistust kolm naist (neid oli kuus, kuid pooled neist ei suutnud armeeraskustega kohaneda). Üldse on pataljoni koosseisus 600 inimest, nii et naised on siin selges defitsiidis. Seejuures eelistavad naised Venemaa armees teenida just maavägedes. Armees teenimise motivatsioon on Vene ja Eesti naistel täiesti erinev: Eestis valivad naised armeeteenistuse karjääriks isiklike veendumuste tõttu. Venemaal on teenistus armees naistele töökoht, sest muud tööd pole lihtsalt saada.

Vene naisõhudessantväelased.
Vene naisõhudessantväelased. Foto: SCANPIX

Kolmas erinevus. Dedovštšina. See on nõukogude armee kohutav pärand, mis Venemaa armees eksisteerib edasi tänaseni. Muidugi väidab Venemaa kaitseministeerium, et noorte sõdurite kiusamiste arv on Venemaa armees viie aastaga vähenenud 40 protsendi võrra. Internetis on massiliselt videosid, mis kujutavad šokeerivaid kaadreid vägivallast Vene sõdurite vastu.

Üks kurikuulsamaid dedovštšina juhtumeid võeti filmilindile üles väeosas nr 3419 1995. aastal.

Nagu kinnitas meile Kuperjanovi pataljonis ekskursiooni teinud väeüksuse kaplan Anna-Liisa Vaher, ei ole nende väeosas praktiliselt ühtegi dedovštšina või määrustikuvastase suhtluse juhtumit. Siiski on kommunikatsiooniraskusi vene päritolu ja eesti sõdurite vahel. Vene poisid reeglina valdavad kehvasti eesti keelt ja seetõttu hoiavad oma 11-kuuse teenistuse jooksul omaette, luues oma «vene sõpruskonna». Teisest küljest ei ole ka eesti poisid alati valmis avatud suhtlemiseks ja võivad kasutada eesti keeles kohalikku murret või slängi, selleks et vene päritolu sõdurid neid ei mõistaks.

Neljas erinevus. Isamaaline kasvatus. Eesti armees pakutakse äärmiselt mittepealetükkivalt patrioodiks olemist. Vene sõjaväes sunnitakse patriotismi peale. Vene armees on patriotism sõjalise ettevalmistuse, hariduse ja koolituse aluseks. Samal ajal on patriootliku hariduse peamine vahend õigeusu kirik. Vene sõduritele sisendatakse mõtet, et neil lasub suur missioon seista vene tsivilisatsiooni vaimsete aluste eest läbimädanenud lääne rünnakute vastu. Ja vaat selline lähenemine fanaatikute kasvatamiseks, kes oleks valmis surema Vladimir Putini ja Venemaa nimel, võib osutuda tõhusaks võitluses liberaalsete hoiakutega Euroopa sõjavägede, kaasa arvatud Eesti kaitseväe vastu.

Selliste mõtetega lahkusin Kuperjanovi pataljonist, kus kõik on hästi ja õigesti korraldatud, kus on nii sõjaline kui ka tehniline võimsus, kus kõik on söönud, riietatud ja pestud.

Ajalehest Krasnaja Zvezda

«Vene armee vaimse jõu allikas»

Tema Pühaduse, Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli õnnistusel rajatakse Vene relvajõudude sõjalis-patriootliku kultuuri- ja puhkepargi Patrioot territooriumile, mis asub Moskva lähistel, kirik Kristuse ülestõusmise auks, mis saab Venemaa relvajõudude peakiriku staatuse. Selle loomise initsiatiiviga tuli välja sõjaväeametkonna juht, armeekindral Sergei Šoigu. Sõjaväe peatempel hakkab endast kujutama armee, rahva ja kiriku ajaloolist ühtsust, temast saab vaimne, hariduslik, õppemetoodiline ja valgustuslik keskus sõjaväelaste, nende perekondadele, vaimulike ja kõigi õigeusklikele kristlastele. Kirikule nurgakivi panemise tseremooniast võttis osa Venemaa president, Vene Föderatsiooni relvajõudude ülemjuhataja Vladimir Putin.


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles