Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill.

FOTO: SCANPIX

Vene analüütik Andrei Illarionov kirjutas 15. oktoobri varahommikul oma blogis, et päev võib minna maailmaajalukku. Vene õigeusukirik otsustaski samal päeval oma erakordsel sinodiistungil Minskis vastusena Ukraina õigeusukirikule autokefaalia andmise protsessi algusele katkestada täielikult suhted Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadiga. Illarionov leiab, et Kremlile ei tähenda Ukraina kiriku kaotus pelgalt miljonite koguduseliikmete kaotamist, vaid ka de facto leppimist tuhandeaastase õigeuskliku Reich'i loomise plaanide lõpliku kokkuvarisemisega. Just see ajabki Kremlit eriti närvi. Ja selle tagajärjed on raskesti ennustatavad.

Tänane päev, 15. oktoober 2018 võib minna maailmaajalukku. Kui kolmanda suure kirikulõhe alguse kuupäev. Kõrvuti 16. juuliga 1054, mil kristlus lõhenes ida- ja läänekirikuks ja 31. oktoobriga 1517, mil läänekristlased lõhenesid katoliiklasteks ja protestantideks.

Uueks lõheks võib stardi anda tänane Vene õigeusukiriku sinodi erakorraline istung, mis plaanib vastata «adekvaatselt ja karmilt» Konstantinoopoli patriarhaadi sinodi 11. oktoobri otsustele. Võimupoolsete – nii vaimuliku kui ka ilmaliku (vt Venemaa julgeolekunõukogu kesköine istung 12. oktoobril) – kommentaaride ja meeleolu järgi tundub, et vange on otsustatud mitte võtta. Oikumeenilise patriarhi Bartholomeosi kirikuvande alla panek ja suhete katkestamine Konstantinoopoliga ei tundu sugugi võimatu.

Esimene võrdsete seas, Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartholomeos.

FOTO: SCANPIX

Tekib küsimus: milles peitub võimaliku lõhe põhjus?

Oikumeenilise patriarhaadi 11. oktoobri avalduse viie punkti seas, tundub, pole Moskva patriarhaadi jaoks kõige valulikum kirikuvande eemaldamine Ukraina kiriku juhtidelt, isegi mitte Ukraina õigeusukirikule autokefaalia omistamise algus, vaid 1686. aasta otsuse kehtetuks tunnistamine: «Annulleerida 1686. aasta sinodaalse dokumendi juriidilised järelmid.»

Teadaolevalt andis Konstantinoopoli patriarhaadi 1686. aasta sinodaalne kiri Moskva patrarhaadile mitte vaid Kiievi metropoliidi ametisse pühitsemise (hirotoonia)õiguse, vaid ka kontrolli kogu Kiievi metropoolia üle: «... saagu pühim Kiievi piiskopkond alluma suure ja õnnistatud Moskva linna pühimale patriarhi aujärjele ...»

Teisisõnu pööras oikumeenilise patriarhaadi 11. oktoobril 2018 toimunud sinodi otsus olukorra 332 aastat tagasi – tähendab viis kogu Kiievi metropoolia territooriumi Moskva patriarhaadi juriidilise kontrolli alt välja. Märkimist väärib, et Kiievi metropoolia koosseisu kuulusid 1. juuni 1686 otsusega järgmised piiskopkonnad, mis asusid suures osas endise Rzeczpospolita (1569-1795 eksisteerinud föderatiivne riik, mis koosnes Poola kuningriigist ja Leedu suurvürstiriigist – T. K.) piires: Chełmi, Przemyśli, Lvivi, Lutski, Volodõmõr-Volõnskõi, Kiievi, Belgorodi, Tšernigivi, Bresti, Turavi, Polatski, Orša ja Mstsislavi (Valgevene), Smolenski, Brjanski.

Venemaa astumise Esimesse maailmasõtta tingis mitte niivõrd – ja mitte eelkõige – Serbia kaitsmine, kuivõrd võimalus kehtestada kontroll õigeuskliku Galiitsia üle.

Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli õnnistusel tegutsev õigeusu entsüklopeedia veebilehekülg tuletab meelde:

«... aastal 1686 läks Kiievi metropoolia üle Moskva patriarhaadi jurisdiktsiooni alla. Seda fakti oli sunnitud tunnustama ka Poola riik. Kuningas Jan III Sobieski, kes allkirjastas «Igavese lepingu» Moskvaga, kinnitas, et kõik õigeusu piiskopkonnad, mis asuvad Rzeczpospolita alal, jäävad Kiievi metropoliidi alluvusse, kes nüüdsest asub Moskva patriarhi õlarüü (omofoori) all.»

Kõnealune sinodaalne kiri mängis sajandite jooksul ainulaadset rolli strateegiliste kampaaniate põhjendamisel, mille eesmärk oli Vene tsaaririigi, Vene keisririigi ning Nõukogude Liidu poliitiline kontroll kogu Moskva patriarhaadi «kanoonilise territooriumi» üle. Rzeczpospolita kolmeks jaotamist õigustas Katariina II oma pretensioonidega «vanaisa pärandile», mis tuleneks nagu endise Kiievi metropoolia õigeusklike koguduseliikmete allumisest Moskva patriarhaadile. 1912. aastal loodi Visla-äärsest kubermangust (Kongressi-Poola, ametlikult Poola kuningriik, mille oli pärast Napoleoni sõdade lõppu võitjariigid Viini kongressil moodustanud – T. K.) eraldatud territooriumile nii territooriumilt kui ka elanike arvult väikseim Vene keisririigi kubermang Holmsk (Chełm) – pelgalt vaid selleks, et olla administratiivselt vastavuses Holmski piiskopkonnaga. Venemaa astumise Esimesse maailmasõtta tingis mitte niivõrd – ja mitte eelkõige – Serbia kaitsmine, kuivõrd võimalus kehtestada kontroll õigeuskliku Galiitsia üle.

Vene väed Lvivis septembris 1914. Linn oli Austria-Ungari koosseisus olnud Galiitsia ja Lodomeeria kuningriigi pealinn.

FOTO: SCANPIX

Praegusel hetkel asuvad endiste Chełmi ja Przemyśli piiskopkondade alad Poola autokefaalse õigeusukiriku kooseisus (vastavuses Konstantinoopoli patriarhaadi 1924. aasta otsusega).

Endiste Lvivi, Lutski, Volodõmõr–Volõnskõi, Kiievi, Belgorodi,Tšernigivi piiskopkondade alad asuvad praeguse Ukraina territooriumil. Kiievi ilmalike ja vaimulike võimude praeguste meeleolude juures pärast enam kui nelja aastat Kremli sõda Ukraina vastu tähendab see seda, et Moskva patriarhaadi jaoks on need alad pöördumatult kaotatud.

Mis puudutab endiseid Smolenski ja Brjanski piiskopkondi, mis asuvad praeguse Vene Föderatsiooni piires, siis allumine oikumeenilisele patriarhaadile neid – sõltumata Fanari (Konstantinoopoli patriarhaadi keskus Istanbulis) arvamusest – lähiajal ei ähvarda.

Samas kujuneb hoopis teine olukord nelja endise Kiievi metropoolia piiksopkonnaga – Bresti, Turavi, Polatski, ja Mstsislav-Magiljoviomaga, mis asuvad tänase Valgevene piires. 1686. aasta sinodaalse kirja tühistamine tähendab nende piiskopkondade alade juriidilist naasmist staatuse juurde, mis kestis kuni 1. juunini 1686, see tähendab naasmist Konstantinoopoli patriarhi alluvusse.

Moskva patriarhaadile ja Kremlile ei tähenda see pelgalt veel pooleteisttuhande koguduse ja miljonite koguduseliikmete kaotamist, vaid ka de facto leppimist tuhandeaastase õigeuskliku Reich'i loomise plaanide lõpliku kokkuvarisemisega, mille märgi unistusi jagab aeg-ajalt meiega rahvuslik liider.

Vladimir Putin õigeusu kirikus.

FOTO: SCANPIX

Selge, et tegelik autokefaalia realiseerumine ei tundu täna Valgevene jaoks eriti realistlik, aga samas pole see ka täiesti võimatu. Samas võib Valgevene poliitilise juhtkonna vältimatu vahetumise korral variant ametliku autokefaalia saamiseks Valgevene õigeusukirikule ja tema allumine oikumeenilisele patriarhaadile järk-järgulise muutuse korral Valgevene ühiskonna teadvuses igati päevakorda tõusta.

Ilmselt just sedalaadi perspektiivid sundisid patriarh Kirilli kiirustades Minskisse tormama ning viima just seal läbi Vene õigeusukiriku ajaloos esmakordset sinodi erakorralist istungit väljaspool Venemaad.

Viimaste päevade eskaleeruvad sündmused hakkavad meenutama seda, mis leidis aset viis aastat tagasi.

Just sedalaadi perspektiivid sundisid Vladimir Putinit 12. oktoobril lendama Valgevenesse kiireteks läbirääkimisteks Alaksandr Łukašenka – «tükikesel Vene pinnal Magiljovis».

Just need perspektiivid viisid Venemaa julgeolekunõukogu väljaspool tavalist graafikut toimunud istungini, kus arutati tekkinud olukorda «Vene [mitte Ukraina; minu poolt esile toodud, aga tähelepanu juhtis sellele Andrei Kurajev – A. I.] õigeusukirikus Ukrainas pärast Konstantinoopoli patriarhaadi otsust asuda Ukraina kirikule autokefaalia omistamisele, tühistada 1686. aasta kiri Kiievi metropoolia ülemineku kohta Moskva patriarhaadi jurisdiktsiooni alla ning taastada oikumeenilise patriarhaadi stavropiigia Kiievis».

Ilmselt just need perspektiivid sundisid Vene valitsust ootamatult mõtlema võimalikust 630 miljoni dollari suuruse laenu eraldamisest Valgevenele.

Viimaste päevade eskaleeruvad sündmused hakkavad meenutama seda, mis leidis aset viis aastat tagasi – Moskva palavikulist vastutegevust Ukraina assotsiatsioonilepingu allakirjutamisele Euroopa Liiduga, Kremli ähvardavat retoorikat, kolmemiljardilist laenu/altkäemaksu [Viktor] Janukovitšile.

Tänaseks me teame, millega lõppes viie aasta tagune kampaania.

Kas meid ei oota ees juba läbitu kordumine?

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Teet Korsten