Kristi Raik: Eestil on Soome suhetest idanaabriga mõndagi õppida

Soome lipp põllupeenral. Foto: Soome 100 portaal

Eesti ja Soome suhted on head ja tihedad, kuid on asju, millest soomlastel ja eestlastel on raske teineteisega rääkida. Suhe Venemaaga on kahtlemata üks nendest: see on tundlik teema mõlemale riigile, ja teise teguviise pole sageli lihtne mõista. Eestil tasub aga mõelda selle peale, mida meil on õppida Soome suhetest Venemaaga.

Eestis peetakse soomlasi ausateks ja sirgjoonelisteks. See on üldiselt hea iseloomustus, kuid ei ole midagi nii mitmekihilist ja -käänulist nagu Soome suhe Venemaaga. Tundmata selle suhte peensusi, kipuvad eestlased ekslikult arvama, et soomlased on Venemaa suhtes naiivsed.

Tavakodanike puhul võibki see tihtipeale nii olla, kuid Soome välispoliitika tegijad tunnevad oma idanaabrit. Eestlastel on raske mõista, et naiivsena kõlav jutt on osa Soome tavast Venemaaga toime tulla. Teeseldud naiivsus aitab luua häid suhteid Venemaaga – ja seda püüab Soome alati teha, olgu olukord kuitahes lootusetu. Välisvaatleja ei või kunagi täpselt teada, kus kulgeb piir teeskluse ja siira heausklikkuse vahel. Nii see ongi mõeldud. Kas Turu saarestikus maad kokku ostnud ettevõtet Airiston Helmi kahtlustatakse tõepoolest ainult majanduskuritegudes? Kas Nord Streami gaasitoru ja Rosatomi poolt Soome rajatav Hanhikivi tuumajaam on tõesti puhtalt majandusprojektid? Kas Venemaa sõjaliste õppuste ja väeüksuste ümberpaigutused on tõesti ainult kaitsetegevus? Soomlased sageli väldivad andmast sellistele küsimustele otseseid vastuseid.