Georgi Beltadze: Põhja-Kaukaasias käärib

Takbir! – Allahu akbar! Korduvalt hüüdes mõjuvad need sõnad nii joovastavalt kui ka võimsalt. Tekitab lausa elektrit. Just seda viimast oli õhus tunda ülemineval kuul umbes kümne tuhande elanikuga Geldagana külas Itškeerias, kui sajad tuhanded (!) mehed tulid rahvussangariks tõusnud Jussup Temerhanovi põrmule austust avaldama. Mees, kes suri vanglas kahtlastel asjaoludel, pälvis respekti sellega, et taastas aastaid tagasi kogukonna au, lastes maha endise kõrge Vene sõjaväelase Juri Budanovi, kes viimases Tšetšeenia sõjas vägistas ühe kohaliku neiu ja siis tappis ta.

Selline aukartust äratav allumatu mass lageda taeva all, mida Tšetšeenias ei ole ammu nähtud, on ehe näide sellest, et kaua aega tagasi maast üle käinud sõdadest tekkinud hingepiinad ei ole sealsetel mägilastel meelest läinud ja toidavad edasi nende vimma kõige vastu, mis kehastab Vene võõrvõimu. Sealjuures ei olnud tšetšeenid sel päeval üksi. Matustele tuli kohale ka rohkesti ingušši veljesid. Mitte ainult sellepärast, et veri tunneb vere vaeva, vaid nende juureski on Kreml ülekohut külvanud. Ja nii imelik, kui see ka ei ole, oma nägu näitas veel piirkonna türann Ramzan Kadõrov, kes harilikult lömitab põhja suunas. Ju ta sai aru, et kui tahab veel võimul püsida, peab ta hoolsasti oma samme kaaluma, ja mitte ainult tema.

Kas ebameeldiv ora seal all on väärt talumist, otsustab siiski Kreml ise.

Kremli jaoks on ühtse vastasrinde teke Kaukaasias ohtlik. Nii läkski mööda kõigest mõni nädal, kui Tšetšeenia juht ja tema ametivend Inguššiast Junus-bek Jevkurov tulid välja (ülevalt ette söödetud) ähmase teatega, et kaks piirkonda vahetavad omavahel maalappe, mille tagajärjel saavad tšetšeenid endale maavararikkad alad. Uudis mõjus inguššidele küll ärritavalt, aga saavutas siiski teise tulemuse: juba mitmendat päeva järjest toimuvad nüüd nende pealinnas Magasis suured meeleavaldused hoopis võimude vastu. Kõigil on veel meeles, kuidas ülemöödunud kümnendil loobuti (taas) venelaste sunnil Prigorodnist, põlisest alast, osseetide kasuks, kellega puuduvad üleüldse soojad suhted.

Võõraste suvaliselt tõmmatud piirid mängivad keevalise mägiala tülides suurt rolli. See, et Taga-Kaukaasia kannatab selle all, on ammu teada, ent põhjas on lood keerulisemad. Seal on olnud kombeks vähemalt kaht rahvust ühe katuse all hoida. See on Kremlile mugav olnud. Ent see ei ole jätkusuutlik. Nii juhtuski eelmisel kuul, et Kabardi-Balkaarias läksid kabardiinid (kaukaaslased) ja balkaarid (turgid) massiliselt omavahel käsitsi kokku. Olukord saadi kontrolli alla alles siis, kui sekkus rahvuskaart.

Põhja-Kaukaasia on kahtlemata järgmine püsirohutünn. Vabaduseiha ei ole seal maha surutud. Ka on vaja vanad arved ära klattida. Võib-olla mõni rahvusrühm loodab vana korra jätkumisele, aga siis peab arvestama sellega, et naabrid jätavad selle meelde. Kas ebameeldiv ora seal all on väärt talumist, otsustab siiski Kreml ise. Ent oma sõna on öelda ka ülejäänud venemaalastel, kellele see maa on aja jooksul aina võõramaks muutunud.