Postimees 1918. aastal: rahvuse õigusest enesemääramisele

Tunnistus Eesti iseseisvusest – sinimustvalge Pika Hermanni tornis. Foto: Peeter Langovits

Samuti kui igal üksikul isikul oma võimete arendamise sihis õigus on vaba ja kõigi teiste sarnane olla, sarnane mitte ainult juriidiliselt, vormilikult, vaid ka majanduslikult ja kultuuriliselt, tähendab sisulikult, nii peab ka igal üksikul rahvusel õigus olema vabalt olla ja elada ning seda kõigi teiste rahvuste sarnaselt.

Olla ja elada tähendab aga – enese käes võimu pidada omapäraste kultuuripüüete teostamiseks. Rahvusel peab olema õigus elada oma kasuks, tähendab sissepoole, aga mitte teiste kasuks, tähendab väljapoole.

Rahvuskultuurilises sihis võimu kasutada ei ole aga ühelgi rahvusel ilma riikliku enesemääramise õiguseta võimalik. Ses nõudes seisabki rahvuse enesemääramise põhjusmõtte sisu.

Nagu siseriiklises elus ei tohi olla praeguste poliitiliste põhjusmõtete järele rõhujaid ja rahutuid isikuid (Prantsuse kolmikprintsiibi mõte), nii ei tohi ka välisriiklises elus olla rõhujaid ja rõhutud rahvusi (rahvuste enesemääramise printsiibi mõte).

Meie kõneleme siin isiku ja rahvuse õigusest olla ja omapäraselt elada. Kuid miski õigus ei ole õigus, kui ta ei teostu ja kui teda ei täideta. Ilma selleta on ta paberine lause, tühi võitluse lööksõna.

Kas jõuame välispoliitilises ilmas rahvuste enesemääramise mõtte teostuseni? 16.10.1918