Vilja Kiisler: maksuhookuspookus

Kriis halvendab inimeste võimet laenu tagasi maksta. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Ehkki levinud ütlemine seab seosesse maksud ja surma – ühtmoodi kindlad mõlemad – ei ole maksusüsteemi muutmine kaugeltki mitte elu ja surma küsimus. Oluline sellegipoolest.

Kaja Kallase ilmselt kogemata lendu läinud sotsiaalmaksu ärakaotamise ideed on peetud senise valimiseelse debati kõige huvitavamaks mõtteks, teiselt poolt aga materdatud läbimõtlematuse pärast, ja viimane on poliitilistele oponentidele andnud võimaluse see hoopis totraks kuulutada. Keskerakond ja Isamaa keelduvad üldse debatti pidamast lihtsal põhjusel – see oleks neile kahjulik. Keskerakonnal on ka kõige kergem valimisteni süvenemist nõudvate teemadega mitte haakuda, Isamaal aga korrutada oma maksurahu sõnumit.

Sotsiaaldemokraatidele võiks see teema kõige rohkem korda minna asja sisu pärast: see on sotsiaalsüsteemi uuendamise vajadus, haigekassa ja pensionisüsteemi tulevik. Mõlemad põlevad pidevalt, kumbki mitmest servast korraga, mõlema uuendamine on keeruline ja aeganõudev, võluvitsa pole võtta. Võimuliidu praeguse ja lootmisi muidugi ka järgmise osalisena on aga ka sotsiaaldemokraatide huvides teemaga mitte sisuliselt kaasa minna. Ja ega nad lähegi.

Oleks kahju, kui tööjõumaksude teema lõpeks juba ei tea mitmendat korda kokkuvõttega, et seda sotsiaalmaksuasja pole üldse vaja arutada.

Poliitilise ignorantsuse vastandpoolus on usk sellesse, et maksumuudatustega saab iga häda ravida. «Väga paljud ettevõtjad usuvad, et kõik nende probleemid on pärit maksudest,» ütles viimati rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov. «Ja väga paljud poliitikud usuvad, et maksusoodustustega annab kõike parandada. Kas kahjuks või õnneks, aga eksivad üsna sageli mõlemad.» Raske oleks täpsemini sõnastada. Pidagem silmas, et sõnastaja on inimene, kes on maksudega tegelenud terve elu.

Mõistlik on teha vahet, mida maksudega saab ja mida mitte, mis neist sõltub ja mis mitte sugugi. Maksud ei pane majandust kasvama ega muuda kellegi elu suures plaanis ei paremaks ega halvemaks. Need on lihtsalt ühele ühiskonnagrupile mingil ajahetkel kasulikumad kui teisele, ja see, kelle huvid on paremini esindatud, sõltub valimistulemustest.

Iseenesest võiks maksusüsteem olla korraga nii õiglane kui ka jätkusuutlik – aga need kaks eesmärki on juba iseenesest vastuolus. Õiglane on ta enamasti ikka ühe või teise grupi meelest, ja kui ühed on parasjagu rohkem rahul, siis teised jälle vähem. Jätkusuutlikkus ehk ikka seesama ja ravikindlustus ja pension huvitavad poliitikuid ainult määral, mis valimistulemust ei ohusta.

Oleks aga ikkagi kahju, kui tööjõumaksude teema lõpeks juba ei tea mitmendat korda kokkuvõttega, et seda sotsiaalmaksuasja pole üldse vaja arutada. Haigekassa ja pensionisüsteem on selleks liiga kallid pidada. Rahulikuma debati aega ei paista enne valimisi koitvat, pärast neid aga tahavad poliitikud ju natukene valimistulemusloorberitel puhata ka.