Kärt Vaarmari.

FOTO: Erakogu

Kuula artiklit

Just praegu on õige aeg ja võimalus teha tark otsus. Uus riiklik energia- ja kliimakava on just see dokument, milles saab kokku leppida nii ambitsioonikamates emissioonide vähendamise eesmärkides kui ka Eesti tõhusamates sammudes, sh otsuses alustada plaani põlevkivienergeetikast väljumiseks, kirjutab Eestimaa Looduse Fondi kliimaprogrammi koordinaator Kärt Vaarmari.

Eelmisel esmaspäeval avalikustatud valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) eriraport on üle maailma tugevaid reaktsioone tekitanud – tegemist on prognoosiga, millest niisama lihtsalt mööda vaadata ei saa. Raporti kohaselt ei tohi globaalne kliimasoojenemine ületada 1,5 kraadi piiri Celsiuse järgi, vastasel korral saavad kliimamuutuste tagajärjed – ekstreemsed ilmastikutingimused, merevee taseme tõus, inimeste kodude ja elatuse kadu ning masside migratsioon ja muud nähtused – ettenägematud mõõtmed, millega me ei suuda toime tulla.

Raportit tuleks võtta tõsise äratuskellana – see ütleb, et meie aeg kliimamuutustest tingitud kaose vältimiseks saab peagi otsa ning vaja on kiiresti ja otsustavalt tegutseda. Praeguseid arenguid arvestades on maailm juba aastaks 2030–2052 soojenenud 1,5 kraadi, sama trendi jätkumisel jõuab kahe kraadi piir kätte juba 2060–2080 aasta paiku. Kõigil riikidel, ka Eestil, on vaja oma kliimapoliitika väga kiirelt üle vaadata ning süsinikuemissioonide vähendamine senisest palju tõsisemalt käsile võtta.

Eesti peaks tegema siinkohal kiireid otsuseid ja konkreetseid samme. Me ei pea ootama, kuni Euroopa Liit meile kliimaeesmärke ette kirjutab või millal jõuavad konkreetsema tulemuseni pikad rahvusvahelised läbirääkimised. Saame teha midagi juba täna.

Esiteks on valitsusel viimane aeg teha otsus põlevkivienergeetika lõpetamiseks ja täielikult taastuvenergiale üleminekuks. Otsus on mõistagi poliitiliselt ebamugav ja nõuab head kombinatsiooni taastuvenergiaallikatest ning sotsiaalmajanduslike riskide maandamist Ida-Virumaal. Vajadusele sellise riskide maandamise kava järgi on juba 2017. aasta alguses tähelepanu juhtinud ka valitsuse juures tegutsev säästva arengu komisjon.

Teiseks on vaja senisest enam hoida ja taastada looduslikke ökosüsteeme, mis seovad süsinikku – eriti metsi ja märgalasid. Näiteks metsade raiemaht Eestis on praegu liiga suur, kuna metsadesse seotud süsinikuvaru ning süsiniku sidumise võime vähenevad korraga liiga järsult. Kuigi kaugemas tulevikus hakkab uus kasvav mets jälle süsinikku siduma, ei saa loodus meid praeguste raiemahtude jätkumisel just kõige lähematel ja kriitilisematel aastatel sellega aidata.

Kolmandaks on vaja vähendada tarbimist ning investeerida puhtamasse tootmisse. Tarbimise vähendamisse saab igaüks meist panustada – näiteks hoida kokku energiat, vähendada lihasöömist ning pakendite kasutust. Kiirete ja suurte muutuste jaoks on vaja aga ka selgeid valitsuse otsuseid.

Ajahetk poliitiliste otsuste tegemiseks on soodne, kuna just praegu on Eesti kokku panemas uut riiklikku energia- ja kliimakava (REKK), mille eelnõu esitamist ootab Euroopa Komisjon meilt aasta lõpuks ja mis koos teiste riikide kavadega annab ülevaate Pariisi leppe täitmisest ELi poolt. Mõned päevad tagasi avalikustatud Eesti kava eelnõu paraku ambitsioonikusega ei hiilga, vaid hoiab jäigalt kinni varasematest plaanidest. Need näevad ette põlevkivi kasutamise jätkamist ja nende kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamise eesmärk – 80 protsenti aastaks 2050 – on paljude teiste Euroopa riikidega võrreldes konservatiivne.

Samas ühines Eesti tänavu juunis nn 14 kirjaga, milles Euroopa riikide valitsused, keda on nimetatud «rohelise kasvu grupiks» (Green Growth Group), kutsuvad üles värskendama Euroopa Liidu kliimaeesmärke, et globaalne soojenemine jääks aastaks 2050 1,5 kraadi piiresse. Selleks tehti kirjas ettepanek võtta Euroopa Liidu ühiseks eesmärgiks, et aastaks 2050 oleks kasvuhoonegaaside netoemissioon nullis. Ent Eesti ametlikes poliitikadokumentides see eesmärk veel ei kajastu.

Siit üleskutse valitsusele: just praegu on õige aeg ja võimalus teha tark otsus. Uus riiklik energia- ja kliimakava on just see dokument, milles saab kokku leppida nii ambitsioonikamates emissioonide vähendamise eesmärkides kui ka Eesti tõhusamates sammudes, sh otsuses alustada plaani põlevkivienergeetikast väljumiseks.