Ülemääraselt värvika sõnavaraga on osalt sama lugu nagu poisiga, kes karjus asjata «Hunt karjas!», tüütas külarahva ära ja…

FOTO: Kasper Mäe

Kui te kuulete sõna «ebainimlik» – valimiste eel kostab sedalaadi sõnu juba praegu ja kardetavasti üha sagedamini –, siis hingake rahulikult sisse ja välja ning mõelge, kas (poliitiku) nii värvikas sõnakasutus oponendi konkreetse idee(kese) kohta on üldse põhimõtteliselt kohane.

Mõne poliitiku või erakonna mätta otsast vaadatuna võibki olla kasulik keerata päris praktilistele valikutele peale mitu «suure moraalivaidluse» vinti. Ilma kuulamata, mis on oponendil tegelikult öelda. Ootamata sedagi, et konkurent ütleks lõpuni oma lause.

«Maksupoliitikas võiks pikas plaanis kaaluda…», ja juba hüütakse: «Ebainimlik! Sotsiaalne õiglus kaob! Inimesed heidetakse tänavale!» «Eestis ennustatavalt vähem kui viie perekonna puhul aastas... Meditsiiniliste näidustuste korral ja lähedaste sugulaste vahel võiks asendusemadus olla…», ja veel enne lause lõppu karjutakse vastu: «Amoraalne! Kultuurimarksismi järjekordne salakaval samm!» «Pensioni teine sammas ei teeni piisavalt. Meie meelest on viga põhimõtteline ja tuleks kaaluda…», ja juba on vastus valmis: «Ebainimlik, ebaeuroopalik, eba-…»

Kas rahulik viis asju arutada oleks väikeses põhjamaises Eestis, meie tööka, palju raamatuid omava ja ennast metsarahvaks pidava kodanikkonnaga Eestis ikka veel võimalik?

Näidete rida võiks pikalt jätkata. Kui viitsiksite lapata 1990ndate lehti, näeksite, et ka valikut proportsionaalse ja astmelise tulumaksusüsteemi vahel esitati meile eelkõige moraalikonfliktina: pole õiglane võtta kõvasti tööd tegevalt inimeselt mitu korda rohkem, või vastupidi, pole õiglane, et kõrgepalgaliste maksuprotsent on sama, mis väikesepalgalistel. Praktilised küsimused maksude tegeliku kokkukogumise tõhususest või maksukonkurentsist teiste riikidega jäid moraalivaidluse tundetormi varju.

Nii moodsamate kui ka ajaloost tuntud poliitikavõtete valguses on arusaadav, et omavahel konkureerivad poliitikud püüavad kõnetada esimeses järjekorras meie tundeid ja alles seejärel, võib-olla ja heal juhul ka meie kaalutlevat mõistust.

Me ei peaks siiski väikeses Eestis omaks võtma uskumust, et teist erakonda valivad või mingis meelierutavas üksikküsimuses teistsugusel seisukohal olevad inimesed on üksiti amoraalsed, «ebainimlikud», üdini halvad ja/või ohtlikult hullumeelsed «pimedusejüngrid». Võib-olla mõni ongi, aga äkki kuulaks ta esmalt rahulikult ära, laseks tal oma mõtte lõpuni rääkida, küsiks veel täpsustuseks juurdegi ja siis otsustaks?

Kas rahulik viis asju arutada oleks väikeses põhjamaises Eestis, meie tööka, palju raamatuid omava ja ennast metsarahvaks pidava kodanikkonnaga Eestis ikka veel võimalik?

«Ebainimlikkuse», «amoraalsuse» ja muu seesuguse ülemääraselt värvikaga on osalt sama lugu nagu poisiga, kes karjus asjata «Hunt karjas!», tüütas külarahva ära ja…