Juhtkiri: pooltühi paak muutub normiks

Rakvere kesklinna Olerexi tankla. Foto: Vladislav Musakko

Tavalist eestlast on kütuse hinnatõusuga raske üllatada. Inimesed on juba harjunud, et see asi on pöördumatu ja allub kindlale sisemisele loogikale. Kuid viimaste nädalate ja selle aasta kasv on olnud väga agressiivne. Kui 2018. aasta jaanuaris maksis bensiiniliiter aktsiisitõusude järel 1,24 eurot, siis eile maksis see tanklas 1,439 eurot. Kütus on autojuhi suurim väljaminekuallikas, ent selle hind ei puuduta ainult autojuhte, vaid kaudselt lööb see kõigi pihta. See tähendab lisakulusid põllumehele, see tõstab valmistoodangu veokulutusi, ühissõidu maksumust ja nii edasi. Loogika on lihtne: kallineb kütus, kallineb kõik.

Muidugi võib lohutada ja öelda, et näiteks Saksamaal või Skandinaavias on kütus kallim. Kuid me ei ela Saksamaal, me elame Eestis. Kui võrrelda Saksamaa 2225-eurost keskmist netopalka (ilma lisatasude ja preemiateta) ning 1500-eurost miinimumpalka eestlase umbes 1000-eurose keskmise ja 500-eurose miinimumiga, siis näeme, et need on eri kaalukategooriates. Meie inflatsioon on niigi olnud üks euroala kõrgemaid ning selge, et hinnatõusud löövad valusamalt nende pihta, kelle sissetulekud on väikesed ehk tabab neid, keda valitsus tõotas 2016. aastal võimule saades aidata.

Sest euro ja euro vahel on vahe. Võtame näiteks ühe riigikogulase ja ühe vanaema. Vahe nende vahel on üüratu. Isegi raha maksab neil erinevalt. Riigikogulase euro on kümneid kordi odavam kui vanaema oma. Hinnatõus tähendab seda, et esimene ei pruugi seda märgata, kuid teisel ei jätku kuu lõpus raha ravimite jaoks.

Rõivase ja Ratase valitsuse rahanduspoliitikasse on kodeeritud põhimõtteline viga. Mõlemad on näinud riiki raha jagaja, mitte raha teenijana. Sellest on tulenenud ka aktsiisipoliitika: nii Rõivas kui ka Ratas on uskunud, et majandusest on võimalik raha kätte saada, kui vaid kõvemini suruda. Raha väljapigistamine tähendab lihtsamalt öeldes nende jaoks seda, et on mida jagada ja see omakorda suurendab nende väljavaateid tagasivalituks saada. See on muuhulgas toonud meile võrreldes meiega sarnasel arengutasemel riikidega ühed kõrgemad kütuse hinnad.

Rõivase ja Ratase valitsuse rahanduspoliitikasse on kodeeritud põhimõtteline viga. Mõlemad on näinud riiki raha jagaja, mitte raha teenijana.

Kuid küsimus on mõtteviisides. Kütuseaktsiisi tõstmine eelarve täitmise eesmärgil on Põhjala riikide või Saksamaa valitsusele vastuvõetamatu. Samas tehakse seda meist idapool, kui on vaja näiteks Krimmi silda ehitada, propagandavaatemänge korraldada või midagi sarnast. Aktsiisipoliitika tuleb Eestis järk-järgult ümber vaadata. Eesti majandusarengut, konkurentsivõimet ja Eesti inimesi ei saa tuua teatud poliitikute ambitsioonide ohvriks.