Martin Kutti: milleks meile Aafrika?

Eesti delegatsioon Malis. Foto: Jürgen Randma/valitsuse kommunikatsioonibüroo

Saheli piirkonda Aafrikas võib pidada üheks meie planeedi unustatud nurgaks. Sealne vaesus on tasemel, mida eurooplane naljalt ette ei kujuta. Küll aga tiksub just seal piirkonnas viitsütikuga pomm, mis võib lõhkemisel pea peale pöörata ka Euroopa mugava elukorralduse.

Viie Saheli riigi (Mali, Tšaad, Mauritaania, Burkina Faso ja Niger) suuruselt Euroopaga võrreldavast territooriumist moodustab märkimisväärse osa kõrb, kus joonlauaga tõmmatud riigipiirid eksisteerivad vaid kaardil ning reaalne kontroll riigist sisse- ja väljarände üle puudub. Need on alad, kus valitsuse kätt ei tunta.

Mitu Saheli riiki on elukvaliteeti vaikselt parandada suutnud, kuid Mali vireleb endiselt raskustes ja on hädas 2012. aastal alguse saanud konfliktiga kaasnenud nokdaunist toibumisega. Siinkohal võib tekkida õigustatud küsimus: mis sellel kõigel meiega pistmist on? Las möllavad seal Aafrikas.

Euroopa Liidus on aga migratsioon kerkinud viimastel aastatel probleemiks number üks. Inimesed lahkuvad ju ikka kohtadest, kus neil on halb või ohtlik. Paraku tuleb tõdeda, et keskmiselt umbes 85-eurose kuupalgaga ja konfliktidest räsitud Mali, kus sel suvel vajas toiduabi 1,5 miljonit inimest ning hinnanguliselt 200 000 elab orjuses, on just üks sellistest kohtadest.

Peaks praegune viletsus jätkuma, hakkab ka järgmine põlvkond kahtlemata otsima võimalust vaesusest (loe: Euroopasse) pääsemiseks.

Samas kasvab Mali rahvastik kiiresti ja elanikkond on noor, prognooside järgi tõuseb elanike arv praeguse 19 miljoni pealt 2035. aastaks 31,5 miljonini. Peaks praegune viletsus jätkuma, hakkab ka järgmine põlvkond kahtlemata otsima võimalust vaesusest (loe: Euroopasse) pääsemiseks. Mõne migratsioonitee alguspunkt on juba praegu Nigerist Malisse nihkunud.

Kuna seni on Euroopast Saheli abiks saadetud miljarditesse eurodesse ulatuvatel summadel olnud vähemalt Mali puhul küsitav mõju, rõhutab see veelgi eurooplaste kohalolu tähtsust. Euroopa ei saa lubada Saheli ulatuslike probleemide märkamata jätmist, sest järgmisel hetkel on needsamad probleemid juba palju suuremana jõudnud meie ukse taha.

Malis on selge eesmärk areng, mitte häving ning sõjalise operatsiooni kõrval pannakse rõhku ka toimiva riigi ehitamisele, ilma milleta oleks ühel päeval uus kaosesse langemine vältimatu, olgu selle näiteks siis Euroopa Liidu treeningmissioon (EUTM) või tsiviilmissioon EUCAP Sahel Mali.

Üle ega ümber ei saa ka terroritõrjest. 2013. aastal alguse saanud operatsiooni Servaliga peksti jõhkrutsenud islamistid suurematest linnadest välja. Tänane operatsioon Barkhane on Servali järeltulija, kuid oma olemuselt täpselt sama oluline.

Islamistide vastu saavutatud edusammude käest andmine paneks Malis süütenöörile tule otsa ning kõmakas käiks terves Sahelis. Pauk oleks selline, mille tagajärgi ei sooviks isegi immigratsiooni pooldavad eurooplased näha. Ka praegu Malis viibivad Eesti kaitseväelased võivad koju jõudes olla uhked ja öelda, et nad on seisnud õige asja eest.