"Kuurakett". Autor Mati Karmin.

FOTO: OVE MAIDLA/PM/SCANPIX BALTICS

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

«Ma olen noku. Me kõik oleme nokud. Mitte midagi enamat. Enam mitte kunagi mitte midagi enamat.»

On teada riik, kus ühel päeval enam keegi ei surnud, ja on teada riik, kus kõik keerles noku ümber. Päike tõusis selles riigis nagu igas teiseski, aeglaselt kerkis ta üle linnapanoraami, äsjaärganu uudishimulikkusega hakkasid kiired uudistama riigi sügavikke ja varjatud saladusi, kuid ootamatult põrkasid nad vastu vaskseid kiivreid ja pudenesid kildudeks – kiivrid kuulusid nokupatrullidele, kes teadsid hästi iidset tõde: noku ei maga.

Vapralt olid nad püsinud öö otsa ärkvel, piielnud siia ja tänna, redelitega oli ronitud magamistubade akende taha ja konspiratiivsete liftidega laskutud hämaratesse ööklubidesse, spetsiaalsete anduritega oli kindlaks tehtud järgmine võimalik noku tembutamispaik ning linnalähedastele tühermaadele olid ootele pandud löökrühmad, kes olid valmis iga väiksemagi signaali peale kohale tormama ja sireenidega kogu riigi äratama: noku on tabatud!