Tiit Kändleri essee: milleks Eestile ajud? Et suurusjärke tabada

Tiit Kändler Foto: ERR

Üks inimese imepäraseid võimeid on tabada lennult mitmesuguste füüsikaliste või matemaatiliste suuruste suurusjärke. Et püüda palli või sõita jalgrattal või osta poest toitu, ei ole vaja pidevalt arvutada, et seejärel vastusest lähtudes tegutseda. Piisab vajalike füüsikaliste suuruste suurusjärguliste väärtuste tabamisest. Parimad teadlased, kunstnikud, poliitikud ja ärimehed on seda näidanud läbi põlvede ja näitavad edasi.

Miks ma sellest räägin? Lihtne: mulle tundub, justkui poleks Eestis otsuste tegemisel ja tutvustamisel kõik korras just nimelt suurusjärgulise mõtlemisega. Kui palju oleme kuulnud ametnikelt, kellelt küsitakse lihtsaid hinnanguid millegi suurusele, et selle või teise teadasaamiseks tuleb tellida mingi „ekspertiis“. Kuid reegel on lihtne: esmalt tuleb paika panna ettevõtmise mõju suurusjärk ja alles seejärel otsustada, kas on vaja komisjoni/eksperthinnangut. Milleks raha raisata, kui ettevõtmise suurusjärk väljub meie kodumaa suurusjärgust?

Mõned asjad on Eesti jaoks lihtsalt liiga suured.