Sirbis sel reedel: ruum ja valgus ning iha allikate järele

Sirbis 12. oktoobril: 

Sirp 12.10 Foto: Sirp

Sirbi vahel on Diplomaatia.

Marge Monko, «Hiline pärastlõuna». Intervjuu Paul Kuimetiga

Paul Kuimet on Eesti kunstiakadeemia taustaga fotokunstnik, kes oli selle aasta esimesel poolel residentuuris Brüsselis Wielsis, nüüd on aga New Yorgis ühe tuntuma mittetulundusliku kaasaegse kunsti institutsiooni ISCP juures. Narva kunstiresidentuuris on praegu väljas tema näitus «Five Volumes» («Viis köidet»).

Kuna olen ise enamasti enne näituse avamist ajahädas, avaldab mulle muljet, et Kuimeti teosed on juba mitu nädalat varem valmis. Hiljem kuulen, et ka näituse installatsioon Narvas sai valmis kaks päeva enne avamist. Aeg, selle tajumine ja mõtestamine kujuneski selle intervjuu üheks olulisemaks teemaks.

Eero Raun, «Laulasmaa ilmasammas»

Arvo Pärdi keskus on orgaaniliselt interaktiivne: helilooja ise nõustab keskuse arhiivi oma loomingu uurimisel ning kasutab samal ajal juba tehtud tööd uute teoste loomisel.

Arvo Pärdi looming on saanud endale väärika kodu sümboolse nimega kohas – Kellasalu teel Laulasmaal. Sealses keskuses võiks iga Eesti inimene vähemalt korra elus ära käia ning tuua sinna ka oma külalisi. Needki, kelles pesitseb pisuke hirm liialt elitaarse kõrgkultuuriga kokkupuutumise ees, võiksid endale selle võimaluse kinkida. Kaua kavandatud keskus ei nõua ju tingimata tohutut hulka eelteadmisi, vaid suudab tõesti pakkuda igaühele midagi hingekeeli puudutavat – näiteks vahetu kogemuse sellest, et ka vaikses männimetsas võib sattuda vastakuti ühe õhtumaise kultuuriruumi praegusaegse tugisambaga. Pärdi muusikaga kokku puutudes aistivad aga ka ignorantsemad kuulajad sellesse otsekui sissekootud ajastuüleseid väärtushinnanguid ja sõnumeid.

Elo Liiv, «Linnutee igatsus»

Tähistaeva nägemine peaks olema igaühe inimõigus. Linnastuval ja tehnoloogilisel ühiskonnal tuleb õppida sisselülituste kõrval ka välja lülituma.

Üha enam urbaniseeruv inimühiskond ei laula enam tähtedele ja lapsed ei arutle taevasse vaadates galaktika igavikulise suuruse üle. Linnade ja tootmisalade kuma on sulgenud öise vaate taevasse läbipaistmatu valgusmüüriga isegi sadade kilomeetrite kaugusel lõkke ääres istuja pea kohal. Pimedust on tähistaeva nägemiseks järjest raskem leida. Tähed ei aita meil enam navigeerida ning loomata jäävad hingejõudu andvad ühendussillad, kui oma kaugete või kaotatud lähedaste järgi igatsust tunneme. Linnutee samaaegselt kättesaamatu ja justkui käegakatsutav kaugus pole enam igaöine tasuta eneseabivahend.

Igor Kotjuh, «Elas kord …» Intervjuu Polina Tšerkassovaga

Muinasjutuvestjad räägivad sageli põnevaid lugusid kellegi teise elust, kuid mitte kuigi tihti iseendast. Üks neist on Polina Tšerkassova, universaalne loominguline isiksus – muinasjutuvestja, muusik ja teadlane, kes pealegi esineb mitmes keeles. CDga «Zvenjaštšije skazki» ehk «Helisevad muinaslood» oli ta kevadel üks Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori auhinna kandidaate.

Tšerkassova: «Mulle on tähtis oma muinasjutte jagada – ja mitte ainult kahes, vaid isegi kolmes keeles. Esinen ka inglise keeles, mida samuti vabalt valdan. Parasjagu ongi ilmumas «Helisevate muinaslugude» plaadi ingliskeelne versioon. Nii on mu lood kättesaadavad suuremale auditooriumile.»

Jaak Allik, «Kultuuriautonoomia? Milleks?»

Juba Mart Laari esimese valitsuse ajal 1993. aasta oktoobris vastu võetud vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus annab vene vähemusrahvusele (nagu ka saksa, rootsi, juudi jne vähemustele) sõnaselgelt õiguse moodustada Eestis kultuuriomavalitsusi. Seetõttu on üsna hämmastav mõnede eesti poliitikute hüsteeriline reaktsioon, kui Yana Toom nüüd hiljaaegu seda õigust mainis. Pigem võiks imestada, miks venelased (erinevalt rootslasest) seni seda õigust kasutanud pole ja miks see äkki nüüd aktuaalseks võiks muutuda?

Mirjam Puumeister, «Uuenduse ja säilitamise vahekord hariduses»

Kuidas ühiskonnas, kus mõtestatakse kõike majanduse raamistikus, teha nii, et ei saaks normiks õpetaja kui teenusepakkuja ja õpilase/lapsevanema kui kliendi suhe?

Igaüks on käinud või käib koolis, mõni era-, kuid suurem osa tava koolis. Kooli ja õppimise rolli ühiskonnas on raske alahinnata. Mida aga arvame oma haridusest, koolist/koolidest, kus käinud oleme, Eesti haridussüsteemist? Palju räägitakse muudatuste vajadusest ning et ollakse rahulolematud. OECD on ammu riikidele südamele pannud, et traditsiooniline haridusmudel on ajale jalgu jäänud. Sellest, mis töötas XX sajandi alguskümnendeil, tänapäeval ei piisa. Eestis on sellekohane olulisim dokument vahest «Eesti elukestva õppe strateegia 2020» (2014), mille üks eesmärke on «iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus, mis on rakendatud kõigil haridustasemetel ja -liikides».

Kai Taal, «Inspiratsiooni abil paremaks, igas mõttes». Intervjuu Signe Sõmeriga

Signe Sõmer: «Mulle meeldib, kui dirigendid loovad kujutluspilte ja räägivad lugusid, kui ei tegeleta vaid tehniliste küsimustega – nii ei kao muusika tegemise mõte.»

Kõik, kes on Signe Sõmerat kontserdilaval näinud, ilmselt nõustuvad minuga, et tegemist on väga helge ja päikselise muusikuga. Ehkki ta on alles 27-aastane, on ta juba mitu aastat töötanud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri klarnetirühma kontsertmeistrina, õppinud Soomes ja USAs ning andnud nii orkestrandi kui ka kammermuusikuna arvukalt kontserte meil ja mujal. 19. oktoobril debüteerib ta solistina ERSO ees ja esitab Neeme Järvi dirigeerimisel Mozarti klarnetikontserdi.

Karin Hallas-Murula, «Suveniirne amfiteater»

Tallinna tehnikaülikooli Mustamäe linnakus valmis amfiteater, mis vastab ideele vaid nime poolest – märgilise tähendusega arhitektuuriobjektist on saanud tagasihoidlik maastikukujundus.

Amfiteatreid ei ehitata Eestis iga päev. Nüüd üks selline valmis, Tallinna tehnikaülikooli Mustamäe kampuses ülikooli 100 aasta juubeliks. TTÜ eelmist, 50 aasta juubelit jäi tähistama Nõmme jalakäijate sild (1986, autorid Johannes Aare ja Valdek Kulbach), mis, olles nii esteetiline kui ka funktsionaalne, seob ülikoolilinnaku ümbruskonnaga nähtavalt ja sümboolselt. Niisugust sümbolehitist otsiti ka seekord. Objekt pidi olema pilkupüüdev ja märgilise tähendusega nii ülikoolile, Mustamäe linnaosale kui ka kogu Tallinnale.

Raivo Kalle, «Terra Madre – nad tegid selle jälle ära»

Terra Madre koondab endas soovi ja tahtmist muuta ennast ning teisi paremaks, soov õppida ja kohaneda, hoolida ja armastada seda üht ja ainust Emakest Maad.

Torino on koht, kus Fiatid ärkavad ja teevad oma esimesed sammud, enamikku Lingotto tehasest laia maailma läinud mudeleid saab vaadata sealses Fiatile pühendatud muuseumis. Muuseumis, kus nad sama elutult seisavad ja endisi kadunud aegu meenutavad kui kesklinna Egiptuse muuseumi paksude klaaside taga vaatamiseks pandud muumiad. Ka Lingottos ei kosta enam tootmismüra ega vura välja autosid, sest tehas on kolinud kesklinnast äärelinna. Gigantne, monumentaalne ehitis aga pole jäänud tühjalt seisma, vaid on saanud hulga uusi rakendusi, muu hulgas on kolinud sinna Torino polütehnikum ja tema kõrvale ääretult suur messikeskus. Käesoleva aasta 20.–24. septembrini oli Lingottos kohal meie ühine tulevik.

Kurmo Konsa, «Krüptodetektiiv õpib Georg Cantorilt lõpmatuste keelt»

Georg Cantor lõi lõpmatu järjest võimsamate lõpmatuste struktuuri. Kõike olemasolevat haaravat lõpmatust nimetas ta absoluutseks lõpmatuseks ning see oli tema arvates väljaspool matemaatika käsitlusala.

XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kõige mõjuvõimsam ja laiema haardega matemaatik David Hilbert (1862–1943) väitis: «Keegi ei saa meid ajada välja paradiisist, mille Cantor on meile loonud.» Kes oli Cantor ja millist paradiisi Hilbert silmas pidas?

Saksa matemaatik Georg Ferdinand Ludwig Philipp Cantor (1845–1918) avastas lõpmatu hulga lõpmatusi, mis kõik ei pruugi olla ühesuurused. See 1874. aastal tehtud avastus on kõige märkimisväärsem läbimurre lõpmatuste käsitlemisel. Lõpmatus sai filosoofilisest ja teoloogilisest probleemist matemaatika õigustatud objektiks, mida võis analüüsida sarnaselt arvude või geomeetriliste kujunditega. Peale seda Cantori avastust ei olnud maailm enam endine.

Mihkel Mäesalu, «Kuidas publitseerida keskaegseid ürikuid?»

Pärast I maailmasõda jäi töö Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ürikute raamatu kallal soiku, kuna Eesti ja Läti vabariik saatsid laiali selle senised peamised finantseerijad, baltisaksa rüütelkonnad.

Brandenburgi liidumaa peaarhiivi direktor Klaus Neitmann, Berliini vaba ülikooli õppejõud Matthias Thumser ning sama ülikooli teadur Madlena Mahling on enda peale võtnud Eesti ja Läti ajaloo seisukohalt üliolulise ülesande – taaselustada rohkem kui sajaks aastaks seisma jäänud Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ürikute raamatu (Liv-, Est und Kurländisches Urkundenbuch, edaspidi LUB) väljaandmine. Sel aastal ilmus nende jõupingutuste esimene tulemus, LUBi esimese seeria XIII köide. Jutuajamine köite toimetajatega sai teoks meilitsi, kusjuures vastused peeti paremaks sõnastada ühiselt.

Juhan Kreem, «Iha allikate järele»

Kui ajakirjade vanemad aastakäigud pakuvad veel vaid teadusloolist huvi, enamus konverentsikogumikke ja mõnigi monograafia on ammu unustatud, haarab ajaloouurija riiulist ikka ja jälle ürikuteraamatu järele.

Vastuseid küsimusele, mis on ajalugu, leiab tänapäeva maailmast kindlasti mitmesuguseid. Kuid ükskõik kas pidada ajalooks mineviku tõelist taasesitust, uurija rekonstruktsiooni või narratiivset praktikat, ei ole ajalooga tegelemine ilma allikateta võimalik. Kuigi ajaloolane ei saa ajastut, mida ta uurib, kunagi tagasi, ega saa selle fakte loodusteaduslike vahenditega mõõta, on ometi olnust säilinud tõendid, lisaks tekstilistele ka pildilised ja esemelised, mille mateeria pärineb kõnesolevast ajast, ja on meile jälg sellest, et kunagi siiski midagi oli. Loomulikult ei ole allikad ise veel ajalugu, kuid nad on selle vältimatu ehitusmaterjal.

Argitraagika XVIII. Jüri Kolk, «Töö on suure inimese mäng»

Kui nüristavas töös õnnestub leida see suhkrutükk, millega mängida, tõuseb inimese sees leegike ja annab sooja.

Mina olen mu töö. Olen seda kogu aeg olnud. Siis, kui laos kaste tõstsin, kinnitasin endale, et loomingulisus ei ole mitte töö, vaid tegija omadus. Mõtlesin, et jah, kui tööülesandeks on postkontoris marke lakkuda või vastata valel numbril helistanud inimestele, et number ei ole kasutusel, palun kontrollige numbrit (ja iga kord peab kasutama täpselt sama sõnastust!), siis jääb üsna vähe ruumi loomingulisusele ja tahtele teha midagi paremini, leiutada uusi lahendusi, mängida.

Arvustamisel

näitused: Paul Kuimeti «Five Volumes» ja Keiu Maasiku «Kolm venda»

Jüri Kolgi raamat «Esimene malbe päev sel aastal» ja Polina Tšerkassova CD «Helisevad muinaslood»

festival «Body Machine Body» ja Alberto Ferro klaveriõhtu «Beethoven. Ferro. Steinway»

Nukuteatri «Noored hinged», Kuressaare Linnateatri «Antigone New Yorgis» ning Eesti muusika päevade ja Vaba Lava «Keres»

dokumentaalfilm «Viimane vürst» ja Reykjavíki filmifestival

Lüneburgi Ida-Preisi muuseumi baltisaksa osakond