Eurod.

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Kuula artiklit

Kolme aasta eest jagati esimest korda kümnele Eesti loovisikule välja kirjaniku- või kunstnikupalk – keskmine brutotöötasu kuus. Võim andis avalikkusele sõnumi, et vaba loovtöö on töö. Kui hästi avalikkus seda mõista ja mõneti ka sellega leppida suudab, on iseasi. Mõnes valdkonnas oleks kolmeaastane «katseaeg» juba piisav mõju hindamiseks või hoiakute muutmiseks, kultuuri mõõtkavas on kõnealune ajasamm samasugune pisku kui kalendriaastas kuluv umbes 160 000 eurot riigi rahakotile.

Loometöös pole objektiivselt mõõdetavaid kriteeriume. Just selle määramatuse tõttu on küsimusele, kas riigi kirjaniku- ja kunstnikupalka on üldse vaja, ootamatult keeruline vastata. Teadus- ja arendustegevuse puhul koguneb komisjon projekti lõppedes kuluefektiivsust hindama, spordis tuleb püsitoetuse saamiseks näidata tulemust. Kaunites kunstides pole miski garanteeritud, mõõta kirjaniku «sooritust» raamatute hulgas või lehekülgede arvus oleks nonsenss. Müüginumber võib peegeldada nii mõjukat sisu kui ka mälust kiirelt kaduva makulatuuri tootmist.

Loovisikute sotsiaalsete garantiide teemat (ravikindlustus jmt) laiemalt kirjaniku- ja kunstnikupalk ei lahenda. Samas aitab seda päevakorral hoida.

Kirjanik ei pruugi nende kolme palga-aastaga loominguliselt avanedagi. Teisalt võib mõnevõrra küüniliselt piltlikustades just see aeg tagada, et 15 aasta pärast on meil üks füüsiliselt elav heas vormis kirjanik, kes kirjutab Oscari võitva filmistsenaariumi. Õigus on Tõnu Õnnepalul, kes ühiskondlikku vastutust tundes ütles kirjanikupalgast loobudes: «Mulle peab alati jääma vabadus mitte midagi enam kirjutada.» Õigus on samas ka neil, kes ütlevad, et kes tahab luua, loob niikuinii. Õigus on lõppeks isegi Eduard Vilde «Pisuhänna» Ludvig Sanderil, kui ta kuulutab, et «ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee.»

Loomeliitudel on muidugi põhjust nende, nüüdseks üle paarikümne valitud loovisiku üle, kes riigilt palka saavad, head meelt tunda. Ka kultuuriminister Indrek Saar ei väsi meetme üle rõõmustamast – muidugi, sest poliitik saab pöörata sõnumi valimiste eel enda poliitiliseks profiidiks.

Kas ühiskond võidab? Võib vast öelda, et ühiskond ei kaota – kulu on väike. Loovisikute sotsiaalsete garantiide teemat (ravikindlustus jmt) laiemalt kirjaniku- ja kunstnikupalk ei lahenda. Samas aitab seda päevakorral hoida. Nii et küllap see palk siiski jääb, iseasi, kas see peaks olema riikliku ja poliitilise varjundiga, nagu praegu välja kukub. Vahest oleks mõistlikum see hoopis kultuurkapitali alla paigutada?

Palga saajaid tuleb kuidagi valida ja siin jääb alati nii, et kutsutuid on palju, valituid vähe. Isegi kui tuleval aastal oleks sada saajat, leiab saja esimene, et tema on olulisem kirjanik või kunstnik. Ja võib-olla tõestab ühiskonnale, et ongi.