Päeva karikatuur 9.10

FOTO: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Kuula artiklit

Kui parafraseerida vana anekdooti, siis Taavi Rõivase teist valitsust võis võrrelda pika ja igava kinoseansiga, mille lõppemist kõik kannatamatult ootavad, ent Jüri Ratase valitsus on lennukisõit: üks rapsib tüüriga, kõigil on paha, aga maha minna ei saa. Iseenesest on lennukisõit sobiv kujund, sest kõva rapsimise peale on sealt poole valitsuskabineti jagu poliitikuid maha pudenenud. Suured kaod on olnud ka riigikogus, sest fraktsioonituid saadikuid on saanud juba ühe tubli väikeerakonna parlamendiesinduse jagu. Tiina Kangro aknaalustega liitumise järel on neid seitse ning kõik peale endise vabatmehe Artur Talviku kuulusid varem võimuerakondade fraktsioonidesse. Formaalselt juhib Jüri Ratas eilsest vähemusvalitsust.

Ühest küljest on Eestit varemgi juhtinud vähemusvalitsused ja kuna järgmiste valimisteni on ümmarguselt pool aastat, on praegusel valitsusel kõik eeldused 2019. aasta märtsini oma toolidel ära istuda. Tõenäoliselt tähendab see valitsusele lihtsalt rohkem rutiinset lehmakauplemistööd mõne aknaalusega, et hääletustel vajalikud hääled kokku saada.

Samas teisalt on mõtteainet küllaga. Senisest jäävad Ratase võimulolekut lihtsale inimesele meenutama korralik hinnatõus, vusserdamine maksudega ja 70ndate parteifoorumi stiilis ümmargune jutt. Valitsuse juhtmõte näib olevat, et PR otsustab kõik, sest eksimuste puhul on ikka ja jälle kõlanud, et «kusagil on midagi valesti kommunikeeritud».

Pigem on häda selles, et kui ühedsamad inimesed kipuvad liiga kauaks võimu juurde jääma, siis kipub neil ikka katus pealt ära sõitma. Neil tekib suurushullustus ning nad näivad endale geniaalsete väejuhtidena. Jah, Keskerakond pääses pärast genialissimus Savisaare üle parda heitmist üle tüki aja valitsusse, kuid enne seda oldi nautinud Eesti kõige suuremas ja tähtsamas omavalitsuses peaaegu tosin aastat piiramatut ainuvõimu. Aga see ongi eelduseks, et varbad hakkavad tasapisi maast lahti tõusma.

Senisest jäävad Ratase võimulolekut lihtsale inimesele meenutama korralik hinnatõus, vusserdamine maksudega ja 70ndate parteifoorumi stiilis ümmargune jutt.

Ühes väikestviisi suurushullustusega hakkab pikalt võimu lähedal olnud inimestele näima, et ümberringi on vaid vaenlased, ning nad vaatavad iga nägu kahtlusega. Võib meenutada tule all olnud ministrite, nagu Simsoni ja Ossinovski konspiroloogilisi seletusi, mille järgi on kõiges süüdi vaenlaste alatus ja salakavalus ning kusagil eksisteerib väline vandenõu. Või ühe esimesena Kangro lahkumisele reageerinud Sven Mikseri arvamus, et seda kasutavad kindlasti ära vaenlased valitsusele sandistavate hoopide jagamiseks.

See kõik räägib vaid sellest, et seesugustele inimestele tuleks pigem kasuks, kui nad mõneks ajaks vahetusmeeste pingile jahtuma pandaks. Tõsist mania grandiosa't põdenud Reformierakonna pingile rahunema panemiseks oli 2016. aasta juba tagumine aeg ja see ongi Savisaarest vabanemise kõrval tänase koalitsiooni suurim teene.