Allar Jõks analüüsis («Kas kaitsta muinsust või kaitsta muinsuskaitse eest», PM 26.09) uue muinsuskaitseseaduse eelnõu kinnisvaraomanike seisukohast. Kuidas aga paistab muinsuskaitsesüsteem omavalitsusele? Valga linn on uut muinsuskaitseseadust kaua oodanud, kuna kehtiv süsteem ei toimi. Vaja on seadust, mis lihtsustaks muinsuskaitsealal asuvate hoonete taastamist ning toetaks mälestiste omanikke nii nõuannetega kui ka majanduslikult. Muinsuskaitseseaduse eelnõu neid ootusi ei täida.
Jiri Tintera: muinsuskaitse kahanevas linnas Valga näitel
Valgas on rohkesti mahajäetud ja alakasutatud hooneid, eriti kesklinnas. Need majad pärinevad valdavalt linna esimesest, raudtee arenguga seotud kasvuperioodist 19. sajandi lõpus: kahekorruselised puithooned, mis on enamasti keskkütteta, vannitubadeta, kanalisatsioonita. Suur osa sellistest majadest paikneb linnatuumiku muinsuskaitsealal. Alates muinsuskaitseala väljakuulutamisest 1995. aastal on kaitsealuste hoonete olukord järjepidevalt halvenenud. Kasutuseta elamispinna suur osakaal turul langetab kinnisvara hinda. Valgas on keskmine korteri ruutmeetri hind praegu 130 eurot. Väike turuväärtus ei võimalda omanikel oma vara müüa ega kasutada kinnisvara laenutagatisena. Levib ütlus, et seina pandud tellis maksab Valgas vähem kui sama tellis ehituspoes. Erasektor ei ole huvitatud investeerimisest kinnisvara renoveerimisse – investeering ei tasuks end ära. Viimase vähemalt 30 aasta jooksul pole Valga muinsuskaitsealal erarahaga restaureeritud ühtegi mälestist.