Ivan Makarov vene kultuuriautonoomia ideest: lukustada mind kuhugi reservaati – ei, aitäh!

Ivan Makarov Foto: Erik Prozes / Postimees

Yanatoomilise autonoomia eesmärk on selgelt poliitiline: saab jälle pingeid üles kruvida, inimestel jääb veel vähem stiimuleid Eesti tundmaõppimiseks, riigikeele omandamiseks, ja piiratud silmaringiga sõltuvad nad Toomist – tema ja ta kaaskond toituvad oma valijate umbkeelsusest ning jäävadki tõlkima ja tõlgendama seda võõrast ja arusaamatut eesti elu nii, nagu on nende jaoks poliitiliselt ja ka majanduslikult tulus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Koolipoisina huvitusin ka vene biitmuusikast ja siiani on peas Leningradi ansambli Laulvad Kitarrid «Indiaanlase laul», Don Fardoni 1968. aastal hitiks lauldud «Indian Reservationi» venekeelne versioon. Meie jaoks oli tähtsam võõras mure, kuna stalinlikest repressioonidest ja eestlaste küüditamisest Tartu vene algkoolis ju ei räägitud. Pajatati mustanahaliste ja indiaanlaste rõhumisest Ameerikas, mida lapsed täiesti südametult naljaks pöörasid, kuna see oli ikka ilgelt tüütu propaganda. Aga monotoonne «They took the whole Indian nation, locked us on this reservation» (Nad võtsid kogu indiaani rahvuse, lukustasid meid reservaati) mõjus ka vene keelde panduna loitsuna (ingliskeelseid originaalversioone ei saanud me tollal kuulata). Ja nüüd äkki hakkas peas kõlama too ammune vene variant.

Sest nüüd, kui Eesti vabariik on olnud Euroopa Liidus juba peaaegu 15 aastat, tahetakse mind küüditada tänapäeva ühiskonnast kahtlaste juhtidega reservatsiooni.

Aga kellest tahab ta sellisel juhul kultuurselt autonomiseeruda – kas hiidlastest? Loogilisem oleks Toomil juba istuda Pirita jõe kaldal ja oodata, millal vaenlase laip ise mööda ujub.

Kui vene kultuuriautonoomia idee oleks välja käinud näiteks Mihhail Lotman, mida austatud teadlane vaevalt et teeks, siis ei oleks sellel ettepanekul vähemalt valimiseelse šantaaži varjundit. Aga Yana Toomi sidemed ja Eesti ühiskonda lõhestav riiakus maalivad vaimusilma ette jubeda pildi, kuidas kõik vähegi venelasteks liigitamiseks kõlbulikud isikud (kuni «20-protsendilise» Mart Helmeni välja) aetakse endise Laevastiku Ohvitseride Maja alla kaevatud koopasse ja Jossif Kobzoni laulu saatel takistatakse väljapääs hiigelrahnuga, millele graveeritakse vanaslaavi tähtedega: «Vene autotoomia».

Toom on europarlamendi saadikuna Eesti huvide esindamise mõttes vägagi autonoomne, ta ei hääletanud kogunisti Eesti territooriumilt röövitud kaitsepolitsei ohvitseri Eston Kohvri vabastamist nõudva resolutsiooni poolt. See, et Eesti president oli sunnitud pärast seda Toomiga kätlema, on ehk õigustuski igat sorti  esindusfunktsioone täitma pidava riigipea määramise süsteemile, sest eesti rahva käsi siin mängus õnneks polnud. Seda enam, et Toom on viis aastat tagasi öelnud: «Eesti keel ei saa võita. See on väljasurev keel ja rahvas – selles on asi.» Aga kellest tahab ta sellisel juhul kultuurselt autonomiseeruda – kas hiidlastest? Loogilisem oleks Toomil juba istuda Pirita jõe kaldal ja oodata, millal vaenlase laip ise mööda ujub.

Bashar al-Assadi ja Vladimir Solovjoviga suheldes end hingeliselt ja intellektuaalselt täiendav ning eestlaste lõppu kuulutav inimene oleks Eesti vähemuste kultuuripoliitikas kaasarääkijana sama, mis konditustaja ortopeedina. Toom on poliitilist karjääri teinud ajakirjanik ehk ühe korrumpeerunud poliitilise jõu teenistusse läinud endine tõeotsija, mis annab liitmisel alati parteipropaganda kuubis. Koos oma büroo silmapaistvate töötajatega on ta silmanähtavalt kasulik «Vene maailmale», aga see putinlik projekt kuritarvitab vene keelt ja kultuuri, kasutades neid riikliku šovinismi ründerelvana.

Kõikide mitte-eestlaste koondamine ühe mütsi alla

On üldteada, et vähemusrahvaste kultuuriomavalitsuse seadus oli võetud Eestis esimest korda vastu 12. veebruaril 1925, seda kasutasid siis sakslased ja juudid, aga rootslaste ja venelaste kompaktne asustus võimaldas nende rahvuskultuuri edukalt toetada kohalike omavalitsuste tasandil, mida venelaste puhul praegugi tehakse Tallinnas, Tartus, Narvas ja nii mõneski teises eesti linnas.

Pole sugugi võimatu, et riigilt hakatakse ühe rahvuskultuuri arendamise ettekäändel nõudma miljoneid võimsa etnilise partei loomiseks ja ülalpidamiseks, kuna kõik senised «altpoolt» (enamuses küll idast) tehtud katsed luua «vene» erakondi on luhtunud ja Vene saatkonna poputatavad «kaasmaalaste» organisatsioonid on naerualused.

Kultuuriautonoomia on Eestis põhiseaduslik õigus, kuid selle moodustamise eeltingimus on rahvusnimekirja koostamine ja järgnevad juhtorganite valimised. Ja siin hakkavad selle protsessi etteotsa kippuvad tuttavad figuurid tegelema formaalse venestamisega, kui venekeelsetena pannakse kirja kõik, kes ei ole eestlased. «Pole võimalik ka eestlasi veenda, et nüüd iga kolmas su lapse klassivend saab olema venelane,» kirjutas Toom Facebookis. Tuttav «proportsioon», kas pole? «Terve kolmandiku Eesti elanikkonna nimel» on juba aastaid sõna võtnud kõiksugu tegelased, vahtkondlaste ninameestest Lasnamäe tsarinnani, ja kõik nad on alati ignoreerinud märkusi selle kohta, et tegemist on ilmselge arvulise liialdusega.

Nii algabki kõigi nende, kes pole eestlased, koondamine ühe «autotoomia» keelelise mütsi alla. Sellise «nimekirjaga», kus saab olema eurosaadiku rehkendusloogika kohaselt «iga kolmas klassivend», võib taotleda juba mida iganes poliitilist ja territoriaalsetki. Pole sugugi võimatu, et riigilt hakatakse ühe rahvuskultuuri arendamise ettekäändel nõudma miljoneid võimsa etnilise partei loomiseks ja ülalpidamiseks, kuna kõik senised «altpoolt» (enamuses küll idast) tehtud katsed luua «vene» erakondi on luhtunud ja Vene saatkonna  poputatavad «kaasmaalaste» organisatsioonid on naerualused. Triki õnnestumise juhul oleks Keskerakonnal praegusel kujul muidugi ots peal, kuna käiku läheksid juba mitte «kolm õde», vaid «kolmkümmend vägilast» Aleksandr Puškini «Ruslanist ja Ludmillast», kes teatavasti ronivad, odad käes, «selgetest vetest» pankrannikule. Üks variante on juba audiovisuaalselt ka kirjeldatud:

Meil on «vene kultuuriautonoomiaid» küllaga

Venekeelsed elanikud, valdavasti armsad, töökad ja isolatsiooni mitte ära teeninud inimesed, pole siiski ka ingerisoomlaste taoline vaga «klassikaline» vähemus, vaid suure naaberriigi ja Eesti «ühendatud anumate» asukad, keda «sealtpoolt» kvalifitseeritakse «kaasmaalasteks», meeldib see neile või mitte. Nad saavad vabalt reisida, ei pea sõdima ei võõra ega omaenda rahvaga, nendele ei laiene läänemaailma kehtestatud sanktsioonid ja piirangud, neid ei panda vangi internetikommentaaride ja isegi «laikimise» eest. Eestis käib esinemas kogu Venemaa teatri- ja meelelahutusäri vägi, siia pageb tagakiusamiste eest palju Venemaa teisitimõtlejaid, aga tagurpidist liikumist – eesti artistide gastrolle Venemaal ja venekeelsete elanike kolimist Eestist sinna ei ole peaaegu üldse täheldatud. Eestivenelastele meeldib Eestis rohkem, meeldib olla autonoomsed hoopis Venemaa, mitte eestlaste suhtes.

Meie sotsioloogid väidavad, et kohalikud venekeelsed televaatajad eelistavad ülekaalukalt Venemaa telekanaleid, nii et nende emakeele keskkond on siin võimas ja jutt vene keele ohustatusest on eriti ulmeline bõliina. Nende käsutuses on sadu emakeelseid eetrikanaleid ja sadu tuhandeid emakeelseid info- ja kunstiallikaid internetis. Kusjuures Eestis on ju loodud võimas «telekeeleline autonoomia» – ETV+, aga teate isegi... Meil on «vene kultuuriautonoomiaid» meedias, raamatukogudes, muudes kultuuriasutustes. Mingem kasvõi Tallinna keskraamatukogu veebilehele – see on kolmes keeles: EST, ENG ja RUS, ja ei mingit UAd. Pangaautomaadid, arstid, teenindajad, eesti poliitikud – praktiliselt kõik nad räägivad Eestis ka vene keeles. Valgevene, gruusia ja teiste rahvusvähemuste keeltes küll mitte.

Vaevalt et Jüri Ratase toetajad lepivad lõputult sellega, kuidas nende keele ja riigi üle irvitavad nende ühist poliitilist silti kuritarvitavad neointrid.

Venelased peavad isegi Kristuse sünnipäeva autonoomselt – eestlastega võrreldes lausa järgmisel aastal. Väga paljud venekeelsed eestimaalased võtavad uut aastat vastu Moskva aja järgi, ka 9. maid tähistavad nad Eestis suurelt ja eestlastest vägagi autonoomselt. Ja kas ei ole siis mugavalt autonoomsed need kümned tuhanded, kes ei valda ega pingutagi, et vallata riigikeelt, ning kellega eestlased peavad seetõttu paratamatult suhtlema vene keeles, kuna justnimelt eestlastel ei jää midagi üle?

Yanatoomilise autonoomia eesmärk on selgelt poliitiline: saab jälle pingeid üles kruvida, inimestel jääb veel vähem stiimuleid Eesti tundmaõppimiseks, riigikeele omandamiseks, ja piiratud silmaringiga sõltuvad nad Toomist – tema ja ta kaaskond toituvad oma valijate umbkeelsusest ning jäävadki tõlkima ja tõlgendama seda võõrast ja arusaamatut eesti elu nii, nagu on nende jaoks poliitiliselt ja ka majanduslikult tulus. Ja nad hakkavadki lõpuks suhtlema Eesti võimudega nii jõuliselt, nagu kunagi tegid seda Interrinde juhid. Ja ajalugu võib korduda, sest kunagi moodustuski Interrindele vastu seisnud Rahvarindest Keskerakond, ja vaevalt et Jüri Ratase toetajad lepivad lõputult sellega, kuidas nende keele ja riigi üle irvitavad nende ühist poliitilist silti kuritarvitavad neointrid.

---

Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.