Mart Raudsaar

FOTO: Sille Annuk

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Ülemõtlemisega ei maksa lolliks minna - ka demokraatlikus riigis, kirjutab kolumnist Mart Raudsaar.

Ka kõige nigelamatest seadustest võib sündida midagi head, kui inimesed korrigeerivad neid hea tavaga. Legendaarse näitena toon Ida-Saksamaa tippametniku Günter Schabowski vea pressikonverentsil, kes 9. novembril 1989 võttis paberilipaka ja luges: «Saksa DV kodanikel on nüüd võimalus vabalt reisida välismaale, sooviavaldused vaadatakse ebabürokraatlikult läbi.» Ja kui üks ajakirjanik küsis, millal hakkab reisivabadus kehtima, vastas Schabowski pärast viivu paberites sorimist: «Niipalju, kui ma aru saan, siis otsekohe.» Edasi läksid pressikonverentsi teleülekannet jälginud inimesed juba Berliini müüri lõhkuma.

Kahjuks on võimalik ka vastupidine: nullida head seadused bürokraatliku ajunikastusega, mis osutubki eluvõimeliseks, kui inimesed selle nurisemata omaks võtavad. Midagi niisugust on toimumas isikuandmete kaitse seadusega, mida ametnikud kasutavad kaitsemüüriks isikliku mugavuse või ebakompetentsuse varjamiseks. Juba väikelehtede koolituspäeval 2008. aasta aprillis Põltsamaal kaebasid väikesed ajalehed, et see või teine ametnik on neile öelnud, et isikuandmete kaitse seaduse tõttu ei tohi avaldada lehtedes inimeste sünnipäevaõnnitlusi. Või soovite avaldada kooli astuvate laste nimekirju? Taas isikuandmete kaitse seadus ei luba! Nii kinnitab ühe valla ametnik tõsimeeli kohalikule lehele aastal 2018.