Allaandmistõbi: kui inimesed lihtsalt alla annavad ja surevad

Vietnami sõjas vaenlase kätte langenud Ameerika Ühendriikide õhuväe piloot leitnant J.R.Shiveley 22. mail 1967 pressi ees. Pilt on illustratiivne. Foto: SCANPIX

Allaandmistõve ohver tunneb end lüüasaanuna ning surm võib talle paista võimalusena saavutada stressi tekitava väljapääsmatu olukorra üle mingigi kontroll. Teisisõnu püütakse traumeerivast stressist pääseda, kasutades selleks surma, kirjutab Portsmouthi Ülikooli külalisvanemteadur John Leach veebiväljaandes The Conversation.

Kui Teise maailmasõja ajal üks kaubalaev Põhjamerel torpeedotabamuse sai ja põhja läks, õnnestus mõnel meeskonnaliikmel siiski uppuvalt aluselt pääseda. Üks pääsenutest rääkis iseäralikust juhtumist päästepaadis:

Meid oli paadis seitse meest, kuid kolmas tüürimees suri kõigest paar tundi enne seda, kui meid üles korjati. Ta oli väga rusutud meeleolus, kaotas viimaks igasuguse elutahte ja lihtsalt suri ära.

Teise nõndanimetatud allaandmistõve juhtumi korral hakkas üks Ameerika sõjavang Vietnamis, keda tema kaaslased pidasid tugevaks meheks ja «pesuehtsaks merejalaväelaseks», sihitult mööda laagrit ringi kondama, irdus üha enam ümbritsevast maailmast, kuni viimaks heitis pikali, tõmbas ennast kerra ja suri. Tema viimased sõnad olid: «Äratage mind üles, kui see läbi saab.»

Väljendi «allaandmistõbi» (give-up-itis) võtsid kasutusele sõjaväearstid Korea sõja ajal (1950-1953). Nad kirjeldasid sellega seisundit, milles inimesel tekib äärmusse kalduv apaatia, ta kaotab usu tulevikku ja elutahte ning lõpuks sureb, kuigi ilmset füüsilist põhjust selleks pole.

Sõjaväearstid nentisid lisaks, et allaandmistõve ohvrite mõtteselgus ja tervemõistuslikkus ei sattunud kordagi kahtluse alla ning psühhoosi ega depressiooni ei täheldatud isegi vahetult enne surma. Tõve käes kannatajate poole pöördudes vastasid nad igati mõistuspäraselt ja asjakohaselt, sulgusid siis aga jälle endasse tõmbunud olekusse, millest võis järeldada, et äärmisest raskest seisundist hoolimata ei olnud põhilised kognitiivsed võimed kuhugi kadunud.

Ehkki haigusjuhte on registreeritud korduvalt, ei ole seni püütud selle saatusliku seisundi mudelit lähemalt uurida. Oma viimases uuringus püüdsin seda vajakajäämist korvata allaandmistõve viie etapi väljaselgitamisega.

Allaandmistõve viis etappi

Esiteks tõmbuvad inimesed seltsielust ja ühiskonnast tagasi. Nende tuju ja tegevusvalmidus langevad, aga nad on siiski jätkuvalt mõtlemisvõimelised.

Teist etappi iseloomustab sügav apaatia, mida on nimetatud ka «kolossaalseks loiduseks».

Kolmandaks etapiks on abuulia. See psühhiaatrias tuntud mõiste tähendab tahtejõuetust, suutmatust otsustavalt tegutseda. Sel etapil loobub allaandmistõve käes kannataja tihtipeale rääkimisest, pesemisest ja üldse enda eest hoolitsemisest.

Neljas etapp on psüühiline akineesia ehk soovimatus end liigutada. Inimene hakkab lõpule lähenema. Ta ei tunne enam valu, janu ega nälga, sageli tekib roojapidamatus.

Siis aga, mõneti eriskummaliselt, võib sageli otse enne surma tunduda, et aset on leidnud imetabane tervenemine. Ent see on ainult näiline. Paradoks peitub siin selles, et kuigi mõneti paistab sihikindel käitumine taastuvat, on sihiks endaks juba elu küljest lahti laskmine. See ongi viies etapp.

Närvirajad ajus

Süveneva allaandmistõve sümptomitel on ühiseid jooni eesmise vöökääru kahjustusega – just see ajuosa seob otsmikusagara (kõrgemate funktsioonide eest vastutav ajuosa) teatud piirkondi aju sisemiste osadega. Vöökääru kahjustumine, mida võib põhjustada peamise virgatsaine dopamiini puudus, tekitab just niisuguseid sümtpomeid, mida esineb allaandmistõve korral.

Allaandmistõbi ilmneb enamasti traumeerivas olukorras, millest ei ole või ei leita väljapääsu ning mida inimene ei saa üldse või saab ainult minimaalselt mõjutada. Ohtlikes olukordades dopamiinitase küll tõuseb, aga kui stressi tekitav olukord on väljapääsmatu, langeb see kiiresti alla normi. Madala dopamiinitasemega inimestel puudub tegutsemistahe, nad muutuvad apaatseks ega tule tihti toime ka rutiinse tegevusega. Abuulia ja psüühiline akineesia on samuti seotud dopamiini vähesusega.

Allaandmistõve ohver tunneb end lüüasaanuna ning surm võib talle paista võimalusena saavutada stressi tekitava väljapääsmatu olukorra üle mingigi kontroll. Teisisõnu püütakse traumeerivast stressist pääseda, kasutades selleks surma. Surm kujutab sellisel juhul endast toimetulemismehhanismi.

Surma allaandmistõve tõttu peetakse tihtipeale tarbetuks, sest seda oleks saanud ja tulnud vältida. Selle tõve kulgemismudeli paikapanek on äärmiselt oluline, kui tahame mõista selle veidi iseäraliku, aga paraku väga reaalse sündroomi olemust. See annaks ehk lootust edaspidi äärmuslikus olukorras tarbetuid surmi vältida.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane