Viiest nelja inimesega, kes IP-aadresside kaudu tuvastati, saadi kohtuvälisele kokkuleppele. Viienda, kuuldavasti päriselus endast väga viksi ja viisaka mulje jätva inimesega kokkuleppele ei jõutud.
Kes on need inimesed, kes interneti näilise anonüümsuse taha peitudes julmi sõnu lausuvad, mõnitavad ja sõimavad? Vastus sellele küsimusele hämmastas ka Korolevi ja teda esindanud juriste. Kõik roppsuud olid kõrgharitud, pealtnäha täiesti tavalised inimesed.
Kui ma kirjutasin oma kogemusest Perekooli sõimajatega, hargnes mu Facebooki-seinal huvitav arutelu, kusjuures üks inimene avaldas arvamust, et negatiivsed kommentaarid peaksid kõiki külmaks jätma, neist ei tasu üldse mingit numbrit teha. Nüüdseks kustutatud kommentaaris sõnas see (mulle võõras) inimene, et ju näitab nende südamesse võtmine midagi ikkagi minu enda loomuse kohta.
Just see ongi põhjus, miks tuleb anonüümsetele kaagutajatele vastu astuda. Kui keegi oleks rünnanud mind tänaval, siis tõenäoliselt ei arvataks midagi «mu loomuse kohta», kui ma noahaava pahaks panen. Kuigi tõenäoliselt leiduks ikkagi keegi, kes leiaks võimalusi ohvrit süüdistada ja arutada, kas polnud mul ehk liiga lühike seelik või liiga pussitamisele kutsuv kõnnak.
Täpselt samamoodi, nagu ma kõnnin tänaval ja eeldan, et iga vastutulev inimene ei taha mulle noaga äsada, eeldan ma ka, et internetis suheldes jäädakse viisakaks. Elementaarselt viisakaks.
See, et Korolev kohtutee ette võttis ja ka edukalt lõppu jõudis, on kindlasti märgiline. Ta ei ole esimene ja kohe kindlasti ei jää viimaseks inimeseks, kes Perekooli kommenteerijad kohtusse annab, aga tema südikas samm tõstis meie teadvusse taas väga teravad küsimused, millele peaksime kõik natuke pikemalt mõtlema.