Marika Korolev

FOTO: Andrus Peegel

  • Anonüümsed solvavad kommenteerijad on haritud inimesed.

Näitleja Marika Korolev otsustas, et talle aitab. Omal ajal ilmselt hea eesmärgiga ämmaemandate loodud, nüüdseks ammu juba kurikuulus Perekooli foorum oli tema jaoks ületanud kõik piirid – negatiivsete kommentaaride ja sõimu sadu innustas teda oma hea nime eest seisma. Ja ta võitis.

Viiest nelja inimesega, kes IP-aadresside kaudu tuvastati, saadi kohtuvälisele kokkuleppele. Viienda, kuuldavasti päriselus endast väga viksi ja viisaka mulje jätva inimesega kokkuleppele ei jõutud.

Kes on need inimesed, kes interneti näilise anonüümsuse taha peitudes julmi sõnu lausuvad, mõnitavad ja sõimavad? Vastus sellele küsimusele hämmastas ka Korolevi ja teda esindanud juriste. Kõik roppsuud olid kõrgharitud, pealtnäha täiesti tavalised inimesed.

Kui ma kirjutasin oma kogemusest Perekooli sõimajatega, hargnes mu Facebooki-seinal huvitav arutelu, kusjuures üks inimene avaldas arvamust, et negatiivsed kommentaarid peaksid kõiki külmaks jätma, neist ei tasu üldse mingit numbrit teha. Nüüdseks kustutatud kommentaaris sõnas see (mulle võõras) inimene, et ju näitab nende südamesse võtmine midagi ikkagi minu enda loomuse kohta.

Just see ongi põhjus, miks tuleb anonüümsetele kaagutajatele vastu astuda. Kui keegi oleks rünnanud mind tänaval, siis tõenäoliselt ei arvataks midagi «mu loomuse kohta», kui ma noahaava pahaks panen. Kuigi tõenäoliselt leiduks ikkagi keegi, kes leiaks võimalusi ohvrit süüdistada ja arutada, kas polnud mul ehk liiga lühike seelik või liiga pussitamisele kutsuv kõnnak.

Täpselt samamoodi, nagu ma kõnnin tänaval ja eeldan, et iga vastutulev inimene ei taha mulle noaga äsada, eeldan ma ka, et internetis suheldes jäädakse viisakaks. Elementaarselt viisakaks.

See, et Korolev kohtutee ette võttis ja ka edukalt lõppu jõudis, on kindlasti märgiline. Ta ei ole esimene ja kohe kindlasti ei jää viimaseks inimeseks, kes Perekooli kommenteerijad kohtusse annab, aga tema südikas samm tõstis meie teadvusse taas väga teravad küsimused, millele peaksime kõik natuke pikemalt mõtlema.

Iga netikaagutaja võiks endalt küsida: kas ma tahan, et minu kohta võiks avalikus ruumis lugeda sõimu, valet ja mõnitamist? Kui ma seda ei taha, siis miks ma seda ise teistele teen? Mis on mu elus valesti, et ma tunnen endal õigust – või suisa kohustust – näidata oma moraalset üleolekut? Kes andis mulle selle õiguse? Kas mul on ehk probleeme intiimsete lähisuhete loomisega? Mis osad mu elust on rabedad ja katki, nii et ma saan rahuldust ainult siis, kui teiste vastu õel olen?

Ja mis peamine: sina, anonüümne netikaagutaja. Su tegudel on tagajärjed. Ja avalikus ruumis öeldud sõnade eest võidakse sind vastutusele võtta.

Kui inimlik aspekt sind ei mõjuta, siis äkki on hoop rahakotile miski, mis paneb sind kaks korda järele mõtlema, enne kui «teadmamehena» kellegi eraelu, välimust, seksuaalset sättumust, kombeid, andekust või lihtsalt olemasolu maha tampima hakkad.

See võib tõesti kalliks maksma minna. Selle meeldetuletuse eest ütlen aga aitäh Marika Korolevile. Tõesõna, aitäh sulle!