Sel nädalal jagati Nobeli auhindu. Laiemale avalikkusele pakuvad tavaliselt kõige rohkem huvi Nobeli rahu- ja kirjanduspreemia saajad. Viimase otsustas Rootsi Akadeemia vägistamisskandaali sattumise pärast aga sel aastal andmata jätta. Seda tähelepanuväärsem on, et Nobeli rahupreemia pälvisid seksuaalvägivalla kui sõjarelva vastu võitlevad Kongo DV günekoloog Denis Mukwege ning Iraagi inimõigusaktivist ja seksuaalvägivalla ohver Nadia Murad.
Pärast Nobeli rahupreemia väljakuulutamist tekib alati tuline arutelu, kas see läks ikka õigele inimesele. Eriti veel siis, kui laureaadiks on mõni tegevpoliitik nagu näiteks 2009. aastal, kui auhinna pälvis Ameerika Ühendriikide president Barack Obama, või 2016. aastal, kui preemia läks Kolumbia presidendile Juan-Manuel Santosele.
Ka sel aastal ennustasid mõned, et rahuauhind antakse kindlasti poliitikutele – Lõuna-Korea presidendile Moon Jae-inile, Põhja-Korea liidrile Kim Jong-unile ja Ameerika Ühendriikide presidendile Donald Trumpile Korea rahuprotsessi edendamise eest. Õnneks otsustas Nobeli komitee säästa end pahameeletormist, mis neid pärast seda oleks tabanud, ja eelistas kodanikuaktiviste, kes vajavad kahtlemata suurt tunnustust ja tuge.
Günekoloog Mukwege on kakskümmend aastat aidanud Kongo DV sõjast räsitud idaosas naistel seksuaalvägivallast, sh vägistamisest, ja sellega kaasnenud psüühilistest traumadest toibuda. Iraagist pärit inimõigusaktivist Murad on aga üks umbes 3000st jeziidi vähemusgrupi tüdrukust ja naisest, kes 2014. aastal ISISe kätte sattusid ja seksorjadeks sunniti. Pärast Islamiriigi käest põgenemist on Murad otsustanud oma kannatustest avalikult rääkida.
Ahistamine ja seksuaalne vägivald on palju suurem probleem, kui oleme tahtnud endale seni tunnistada. Täpselt aasta tagasi jõudis avalikkuse ette Harvey Weinsteini skandaal ja pärast seda oleme kuulnud suurest hulgast seksuaalrünnakutest ja ahistamisjuhtumitest.
Et Nobeli rahupreemia võitsid seksuaalvägivalla kui sõjarelva vastu võitlejad, on tegelikult liikumise MeToo kandepinna laienemine. See, et naiste jõhker kuritarvitamine võib olla süstemaatiline, osa sõjaväe strateegiast ja omamoodi massihävitusrelv, on õõvastav.
Seksuaalkuritegudest vaikimise müür tuleb lõhkuda. Muidu ei muutu olukord kunagi paremaks. Neid, kes julgevad sellest avalikult rääkida, peab sellepärast ka tunnustama. Pelgalt rääkimine ei lahenda muidugi veel probleemi, aga see on esimene samm.