Mari Kendla

FOTO: Liis Treimann

Ajalooliselt on eesti murdeid liigendatud mitmel moel. Viimase käsitluse (Pajusalu, K. jt «Eesti murded ja kohanimed», 2018) järgi jagunevad eesti murded kaheks peamurdeks, mis jaotuvad omakorda väiksemateks murdealadeks: põhjaeesti peamurde rühma kuuluvad südaeesti murded nagu saarte, lääne-, kesk- ja idamurre ning kirderanniku rühma murded nagu rannamurre ja Alutaguse murre; lõunaeesti peamurde rühma moodustavad Mulgi, Tartu ja Võru murre.

Keel on ajas muutuv ja me tõenäoliselt ei kuule enam sellist murdekeelt, mida räägiti 19. sajandi lõpul ja 20. alguses, ent vähemal või rohkemal määral on murdekõnelejaid tänapäevalgi. Kui rääkida murdeerinevustest rühmade vahel, siis need olnud suured, seda nii häälikuliselt, vormiliselt kui ka sõnavaraliselt. Lugejale võiks kõige huvipakkuvam olla sõnavaraline aspekt. Kuna käes on sügis, siis keskendume sellele, kuidas eri paikkonna inimesed on nimetanud metsaande ja põllusaaki.

Metsa minnes võivad eestlased korjata väga erinimelisi seeni, ehkki on tegu ühe ja sama seenega. Meile harjumuspärane puravik on mulkidel päkk (päkä, nii om nii kige parepa seene, ei ole vägi vaja manu pannaki – Karksi). Virulastele on puravikud aga hoopis opakad (murdepäraselt oppakad), mida ei oskaks seentega seostadagi (oppakad, ninda ku mütsid onvad – Lüganuse). Riisikat nimetavad kodaverelased selle krõmpsuva struktuuri järgi aga krõmpsikuks ja krõmpsseeneks (krõmpssiäned, kui kiädäd ärä, ike krõmsub).

Üldjuhul ongi murdekeelsed nimetused tekkinud mingi seene omaduse järgi, kas on silmas peetud seene kuju, värvust vm tunnust, nt härjakeel, härjanina ’haavariisikas’; hobuseudar, lehmamokk ’kogrits’; karvaseen, karvik ’kaseriisikas’; punapea, punapuravik ’haavapuravik’; poriorikas, tõrvaseen ’tõmmuriisikas’.

Nimeandjaid on enim inspireerinud murumuna, seda paljuski seetõttu, et noorena seest ja väljast valge seen muutub hiljem tumedaks ja «tossavaks», nt maamuna, soemuna, murumutt, ämmatoss, tössumuna, tusspall, tuhkjas, vananaisepuss.

Siirdume nüüd metsast kartulipõllule. Kartulit tuntakse üle Eesti, sõna ise pärineb saksa keelest (saksa Kartoffel). Samast sõnast pärinevad ka lühenenud murdevariandid tuhl, tuhlis, mis on levinud peamiselt põhjaeesti murretes. Võrumurdeline kartohk on aga vene päritoluga (vene kartófel). Peale nende on kartulil mitmeid rahvapäraseid nimetusi, nt maajuna, maamuna, mullamari, musikas, nätu. Sarnasuse alusel on kartulit nimetatud ka õunaks või ubinaks, kus esineb ka liitsõnalisi variante: maaõun, maaubin, muldõun.

Murdekeel on iga keele rikkuseks. Miks mitte hoida seda au sees ja kasutada tänapäevalgi!