Eesti Autorite Ühing saab lähtuda vaid kehtivast seadusest, kirjutab EAÜ tegevdirektor Kalev Rattus.
Kalev Rattus: Henrik Roonemaa haugub vale puu all! (12)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et pooled oleksid selgelt määratletud, tuleb tuua välja järgmised faktid. Mina olen Eesti Autorite Ühingu palgatöötaja juba viimased 25 aastat. Seega mina esindan autoreid ja nende huve (mitte esitajate ega tootjate huve). Minule maksavad palka autorid, aga seejuures mitte niinimetatud tühja kasseti tasust. EAÜ on justiitsministri korraldusega määratud seda – viimastel aastatel olematut – tasu koguma. Kogutud tasu jaotamine pannakse paika samuti justiitsministri korraldusega. EAÜ sellelt tasult vahendustasu ei saa.
Henrik Roonemaa ja Hans Lõugas on portaali Geenius toimetajad. Geeniuse koostööpartnerite hulgas on Elisa. Elisa on üks neist salvestusseadmete ja -vahendite maaletoojatest, keda «tühja kasseti» tasu otseselt puudutab, sest tema peaks olema selle tasu maksja. Tõsi küll, hiljem seda kaupa müües võtab ta selle tarbijailt tagasi. Kelle leiba sööd, selle laulu laulad, ütleb Eesti vanasõna. Seega peaksid pooled olema paika pandud.
Minnes nüüd õigustevaldajate esitatud hagi juurde, on tegemist tagasivaatega ehk ajalooga. Valitsused, kelle ülesanne on autoriõiguse seadust ja sellega seotud «tühja kasseti» määrust uuendada, parandada, täiendada, ei ole seda meie poole poolt 12 aasta jooksul tehtud palvetest hoolimata seniajani teinud. Isegi mitte pärast kaks aastat tagasi riigikohtu tehtud otsust, kus sellisele vajadusele tähelepanu juhiti. Seejuures ei taha ma teha etteheiteid ainult Jüri Ratase valitsusele, teema algas juba Andrus Ansipi esimese valitsuse ajal.
Õigustevaldajate poolel ei olnud enam mingit muud võimalust kui pöörduda kohtu poole. Kohus on peale riigikogu ainuke organ, mis saab seadust tõlgendada ja õigust mõista. Aga selleks, et kohus saaks teha lahendi, peab ta lähtuma õigusrikkumise ajal kehtivast seadusest.
Ja see seadus – autoriõiguse seadus – sätestab, et õiguste omajail on õigus neile nende õiguste piiramise eest (ja erand, millega lubatakse üksikisikuil teha omaks tarbeks koopiaid muusikast ja filmidest on õiguste piiramine) saada kompensatsiooni. Selle kompensatsiooni suurus on 3 protsenti salvestusseadmete ja 8 protsenti salvestusvahendite maaletoomise hinnast (mitte segi ajada jaehinnaga, millega näiteks Elisa tarbijatele seda kraami müüb).
Hagi esitamisel saimegi lähtuda ainult seadusest, sest muud võimalust oma õigusi kaitsta meil lihtsalt pole. Või oskab Roonemaa äkki soovitada, millised hinnakalkulaatorid me oleksime pidanud seaduses toodute asemel aluseks võtma? Las siis kohus otsustab (ja tegema peab ta seda kehtiva seaduse alusel), kellel on õigus. Kas meil või valitsusel.
Roonemaa toodud ja meie nõudmisi naeruvääristama pidavad näited on nii-öelda õpikunäited. See Tesla näide. Võin omalt poolt tuua veel ühe õpikunäite: 40 000 eurot maksev Verttu mobiil. Või mõni briljantidega mobiiltelefoni versioon, mis maksab miljon eurot. Me ju teame, et see seaduses toodud tasumäär selliste erandite puhul on liialdus. Aga see jama ei ole tekkinud meie süül.
See on valitsuse tegemata töö ja süü, et asi on nii absurdini läinud. Nagu öeldud, saab meie pool lähtuda ainult kehtivast seadusest ja meie ei saa seadusi muuta. Seda saab teha riigikogu ja initsiatiivi selleks peab andma valitsus. Ehk valitsuse tegematajätmiste pärast me olemegi olukorras, kus meie nõue – täielikult seadusest tulenev, muide – on kõigil hambus.
Vale puu all haugute, lugupeetud, pöörake oma nördimus meie valitsuse poole. Meie oleme olnud ammu valmis (esimesed pöördumised selles vallas juba aastast 2002) minema üle muudele tasu arvutamise alustele. Näiteks mälu mahu põhisele, fikseeritud hinnale või muud sarnast. Meid pole seniajani kuulda võetud, seepärast olemegi kohtus. Kui valitsus oleks asja õigesti ajanud, ei oleks seda nõuet üldse olnudki.
Oma tööst tulenevalt asub Roonemaa seisukohale, et kompensatsiooni isiklikuks tarbeks kopeerimise eest ei peaks üldse eksisteerima. Võimalik, et tulevikus saabki see nii olema. Ent meie, vastupidi visionäär Roonemaale, elame tänases päevas.
Tarbijauuringud nii Eestis kui ka mujal Euroopas ja maailmas näitavad, et hoolimata kogu voogedastamise kasvust, salvestavad inimesed siiski oma tarbeks muusikat ja filme jätkuvalt. Seniajani kuni nad seda teevad, on autoreil, esitajatel ja tootjatel õigus selle eest ka kompensatsiooni saada.
Kui Roonemaa ja Lõugas on nii hirmsad autoriõigustevaba maailma pooldajad, siis miks seisab nende Geeniuse lehel märge, et lubatud on nende tekstidest tsiteerida ainult neli lauset. Miks siis nii, härrased, andke ikka ise õigusvabaduse osas eeskuju.