Ahto Lobjakas.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Ahto Lobjakas on paadunud meesšovinist, kes saab naudingu naiste alandamisest ja vaimsest vägistamisest, leiavad EKRE naisühenduse esimees Kai Rimmel ja EKRE naisühenduse aseesimees Helle-Moonika Helme.

Kuigi väljamõeldisi pole mõtet kommenteerida ja väljamõeldud lugudega vaielda, ei saa Ahto Lobjaka järjekordsele EKREt laimavale artiklile («EKRE sibula koorimine» PM 02.10.2018) mitte vastamata jätta. Lobjaka artikkel on oma suhtumiselt EKRE naisliikmetesse lihtsalt tülgastav.

Me loomulikult saame aru – Lobjakas pole kunagi olnud erapooletu ajakirjanik või analüütik, ehkki teda sellena sageli esitletakse. Me mõistame – ta on fanaatiline vasakpoolne, keda toodavad massiliselt lääne ülikoolide filosoofiaosakonnad ja kellel ei ole elus sageli muud väljundit kui võidelda kõige ilusa, loomuliku ja rahvusliku vastu. Sellest tulenevalt ka EKRE vastu!

Sõnavabadust kõrgelt hindava erakonnana me loomulikult austame selliste inimeste õigust poliitilises debatis kaasa rääkida. Poliitika ongi ideede võitlus! Aga millega me ei lepi, on naiste avalik alandamine. EKRE töös osalevad iseseisvad naised, kes löövad kaasa ühiskondlikus elus, käivad iga päev palgatööl, on ettevõtjad, tippjuhid, pedagoogid, sotsiaal-, kultuuri- ja haridustöötajad. Muu hulgas ehitavad nad meestega võrdselt üles ka Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda. Ja hoiavad kõige selle kõrval koos peret, armastavad abikaasat ja lapsi, loodust ja loomi. Erakonnal on üle 4000 naisliikme ja mitu korda rohkem naistoetajaid, kes kõik väärivad lugupidavat ja inimlikku suhtumist ka ajakirjanikelt.

Kui Lobjakas kirjutab, et «naiste roll EKREs taandub meestele kehalise, moraalse ja aeg-ajalt logistilise toe pakkumisele», siis see ei ole mitte ainult alatu vale… Midagi nii räiget saab väita ainult kõige paadunum meesšovinist, inimene, kes saab naudingu naiste alandamisest ja vaimsest vägistamisest. Kui see ei ole naiste vastu suunatud vihakõne, mis siis üldse vihakõne on?

Selles lauses paljastub halastamatult Lobjaka koopainimese mõttemaailm. Koopainimesele omaselt on Lobjakas valmis kaitsma «oma klanni» naisi, aga samal ajal annab vaba voli tappa, vägistada ja orjastada naaberhõimu omasid. Kaitstes omasid, trambib ta halastamatult ja mõnuga mutta nende naiste eneseväärikuse, kes tema maailmavaadet ei jaga.

Lobjaka 2. oktoobri artikkel ei ole üksikjuhtum. Rahvuskonservatiivide alandamise ja laimamise levitamisega tegeleb Lobjakas Postimehe veergudel ja Eesti Rahvusringhäälingu eetris regulaarselt ja süsteemselt. Nüüd on siis tema sihtmärkide hulka lisandunud ka naised.

Lugupeetud meediaettevõtete juhid, miks te lasete sel juhtuda?

Kas sellepärast, et tavalise netikommentaatoriga võrreldes maskeerib Lobjakas oma verbaalse vägivalla pseudointelligendi kombel keerukate lausekonstruktsioonide ja võõrsõnadega? Kas selle pärast kiidategi tema tegevuse kahe käega heaks? Või poete endiselt selle taha, et ajakirjandus peabki intrigeerima ja meil kehtib sõnavabadus?

Aastaid tagasi kasutas soomlasest kolumnist Sami Lotila Õhtulehes pikka aega oma intrigeerimis- ja sõnavabadust selleks, et näidata, millised tsiviliseerimata tobukesed need eestlased on.

Ühel hetkel toimetus mõistis, et verbaalse terrorismi lubamine oma lehe veergudele – olgu see nii vaimukalt kirja pandud kui tahes! – teeb mõttetuks nende ajakirjanike töö, kes kõigest hoolimata püüavad teha õiglast ja tasakaalukat ajakirjandust. Ammugi ei peaks kuuluma lahmivas ja alandavas toonis sõnavõtud ennast kvaliteetajakirjanduseks pidavasse Postimehesse ja ERRi eetrisse.

Ahto Lobjakalt me vabandust ei oota, sest me teame, et sedavõrd empaatiavõimeta propagandisti suust seda vabandust ei tule. Küll aga paneme Eesti ajakirjandusjuhtidele südamele, et palun lõpetage meedias inimeste alandamine ja vihaõhutamine, olgu teie isiklikud poliitilised veendumused millised tahes. Teie võimuses on suunata Eesti meediaruumi ja poliitilise debati kvaliteeti.