Phyllomedusa bicolor ehk roheline puukonn, kes äritab Kambo mürki.

FOTO: Pete Oxford / 1

Ükski ravim ei mõju kõigile ühtviisi hästi. Igal ravimil on omad näidustused, aga ka omad vastunäidustused ja riskid. Tugevatoimeliste ainete omast tarkusest kasutamine on mäng inimeste elu ja tervisega. Sellisesse mängu ei ole mõistlik oma elu panna, seega ei tasu isehakanud šamaanide juures käia, kirjutab Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute eriala doktorant Helle Kaasik. 

ERRi uudisteportaalis avaldati 1. oktoobril artikkel, milles kirjutatakse, et 26. mail suri Jõelähtmel kambo, n-ö konnamürgi, rituaali tulemusel 54-aastane mees. Surma põhjuseks märgiti äge südamepuudulikkus, kuid lähedaste teada oli lahkunu «täiesti terve mees, süda oli korras, kaebusi ei esinenud, arstil ei käinud».

Rituaali läbiviijalt sündmuse kohta ajakirjanikul teavet saada ei õnnestunud. Artikli asjalikum osa põhineb politsei kommentaaridel, ülejäänu peamiselt surmasaanu endise abikaasa ja täiskasvanud poja oletustel. Lähedased oletavad, et kannatanule kutsuti kiirabi liiga hilja, kuna alternatiivravi seansi toimumist püüti varjata.

Sellisel varjamisel pole mõtet, sest kambo tarvitamine ei ole keelatud. Õppida on siit niipalju, et teadvuse kaotanud hingamisraskustega kannatanule tuleb alati kohe kiirabi kutsuda ja kiirabile tema tarvitatud ainete kohta tõtt rääkida – see võib päästa inimese elu. Iga õnnetuse korral peab ürituse korraldaja ja teiste kohalolijate sihiks olema kannatanu kiire abistamine, mitte vastutuse vältimine.

Teadvuse kaotanud hingamisraskustega kannatanule tuleb alati kohe kiirabi kutsuda ja kiirabile tema tarvitatud ainete kohta tõtt rääkida – see võib päästa inimese elu.

Kambo on Amazonase vihmametsades elava konna Phyllomedusa bicolori nahaeritis. Seda kasutatakse ravimina sealsete põliselanike traditsioonilistes rituaalides. Rituaalis osalemisele eelneb ettevalmistus, sealhulgas paast ja mitme liitri vee joomine. Kambot manustatakse naha kaudu: rituaali läbiviija põletab kasutaja nahale ligi poolesentimeetrise läbimõõduga täpikesed, millele määrib konnalima.

Konnamürgi mõju ilmneb minutitega. Mõju on ebameeldiv: iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, südamepekslemine, paistetus näos, nõrkusetunne, võimalik on minestamine.

Kannatusterohket rituaali läbitakse, et vabaneda «halvast õnnest», leida head õnne (Amazonase hõimude traditsioonis jahi- ja armuõnne) ning saada tervemaks, tugevamaks ja võimekamaks. Kasutajad räägivad, et rituaalijärgsetel päevadel ja nädalatel on nende energiatase kõrgem, meeled teravamad ja mõistus selgem kui enne. Osad kasutajad käivad kambo rituaalidel regulaarselt.

Konnamürgist on uuringutes leitud hulk bakteritevastaseid, vererõhku alandavaid ja valuvaigistavaid peptiide, kuid tõenduspõhises meditsiinis seda ravimina ei kasutata. Konnamürk ei tekita naudingut, hallutsinatsioone ega sõltuvust, selle kasutamist seadus ei reguleeri.

Loodusravi ülemaailmse levikuga on kambo rituaalid ka Eestisse jõudnud. Selliseid rituaale on Eestis nüüdseks toimunud rohkem kui kolm aastat.

Vestlesin kahe inimesega, kes pakuvad Eestis kambo rituaale. Neist vestlustest selgus, et rituaali läbiviija peab järgima mitmeid ettevaatusreegleid. Näiteks tuleks tal iga uue mürgipartii tugevus kõigepealt omal nahal järele proovida, teha igale osalejale enne põhidoosi nn. proovitäpp, jälgida igaühe protsessi ja liiga tugeva reaktsiooni korral mürk nahalt kiiresti maha pesta jne. Rituaali läbiviimine on omaette kunst, mida mõnekordse rituaalis osalemisega ega kiirkursustega vajalikul tasemel omandada ei saa.

Osalejale või pealtvaatajale võib rituaali läbiviija töö paista lihtsana ja tulusana. Nii hakkab mõnigi osaleja rituaalil nähtut matkides omi rituaale korraldama või koguni rituaalikorraldamist teistele õpetama. Enamasti ei juhtu tükk aega midagi halba, raha muudkui tuleb ja inimesed tänavad – kuid tegevus laieneb, eneseusaldus kasvab, ettevaatus väheneb ja ükspäev võib ootamatu kurb tagajärg käes olla.

Rituaali läbiviimine on omaette kunst, mida mõnekordse rituaalis osalemisega ega kiirkursustega vajalikul tasemel omandada ei saa

Mürgi ja ravimi vahe on doosis – koguni liigne veejoomine rituaaliks ettevalmistuse osana võib ohtlik olla. Ained ei jagune headeks ja halbadeks, iga aine mõju sõltub tema kasutusviisist. Ei aita ka «ohtlike» ainete keelustamine, sest keelatud aineid pruugitakse veel varjatumalt ja ebaturvalisemalt. Oma kasutatavate ravimite ja muude ainete üle otsustab lõpuks siiski igaüks ise ja peamiselt ise kannab ta ka selle tagajärjed. Halbadest tagajärgedest aitavad hoiduda mõistlikkus ja teadlikkus. Iga häda vastu aitavate imerohtude reklaame pole mõistlik uskuda.

Suures pildis pole vaja seda üksikjuhtumit üle tähtsustada. Aastas sureb sadu inimesi alkoholi tõttu, samuti surevad inimesed haiglaravil ja apteegirohtude tarvitamisel, sportides, liikluses või kodus voodis – aga «tavalisest» surmast ei tehta poole aasta pärast uudisteportaali esiuudist.

Eluohtlikke õnnetusi – näiteks ägedaid allergilisi reaktsioone – võivad põhjustada ka igapäevased toiduained. Eksootilistest ravirituaalidest palju ohtlikumadki tegevused – näiteks ekstreemsport – on meie kultuuris lubatud ja väärtustatud. Seega on siin ka kultuuridevahelise mõistmise arendamise ja võõristusepõhistest eelarvamustest vabanemise koht.

ERRi artiklis käsitletud surmajuhtum annab alust olla kambo kasutamisel ettevaatlikum, kuid kindlasti mitte karta ega halvustada kogu loodusravi, millest väga paljud inimesed on oma ihu- ja hingehädade vastu abi saanud.