Sirbis sel reedel: Vitali Manski, «OP+» ja eesti keel

Sirbis 5. oktoobril:

Sirp 5.10 Foto: Sirp

MADIS JÄRVEKÜLG: Kuidas ometi karude eelarvamuslikest hoiakutest üle saada?

Valdkondade eripära seab kultuuripoliitika alusdokumentide koostajad juba eos äärmiselt keerulise ülesande ette ning kui meenutada Ott Karulini ülevaadet «Kultuur 2020» sünniloost, siis ega lõppotsustajad nende tööst suurt hoolida ei ole tihanud. Kui palju kuulub teooria ja praktika lahusus poliitika instrumentaalsesse loogikasse või sisaldab konkreetsete isikutega kaasnevate tõmbetuulte mõju, on iseküsimus.

Tänuväärselt on just Sirp viimastel aastatel kultuuripoliitika dokumente analüüsides ühena vähestest edasisi arutelupunkte välja pakkunud. Olgu viidatud ka kultuuriministeeriumi kunstivaldkondade rahastuse analüüsile. Loodetavasti võetakse neid tähelepanekuid kõrgemal otsustustasandil uue kultuuripoliitika aluste dokumendi «Kultuur 2030» koostamisel tõsiselt.

Järgnev jutt puudutab peamiselt muusika valdkonda, sealseid sümbolite loojaid (symbol creator) – David Hesmondhalgh on kasutanud seda mõistet põhimõtteliselt selleks, et termineid kunst ja kunstnik (art, artist) saatvast geeniusemüüdist eemalduda ja kultuurivaldkonnas tehtavat tööd esile tuua.

Dokumentalist peab olema dialoogis oma kaasaegsetega. Filipp Kruusvall intervjueerib Vital Manskit. VITALI MANSKI: «Ma ei taha varjuda krooniku ja salvestaja väga mugava määratluse taha. Me kõik oleme olnud kaasosalised selles, millise pöörde on asjad Venemaal võtnud.»

Filmiväljaanne Indiewire nimetas selle aasta võimaliku Oscari-kandidaadina ka Vitali Manski uut dokumentaalfilmi «Putini tunnistajad», mis võitis Karlovy Vary filmifestivali grand prix’ ning mille rahvusvaheline esilinastus toimus Torontos. Nagu Manski ise naljatab, on talle Oscarit ennustatud juba mitmeid kordi, ent Putinile on see esimene kord. «Putini tunnistajad» on film teadagi kellest, ent see on ka omamoodi autori enesepaljastus, sest Manski oli vaata et Vene presidentide ihudokumentalist: ta tegi filme Gorbatšovist ja Jeltsinist ning asus ka tutvustama värskelt ametisse nimetatud Putinit. Manski oli suure filmistuudio omanik, kureeris kesktelevisiooni dokiosakonda ning korraldas riigi tähtsaimat dokfilmifestivali «Artdocfest». 2014. aastal sai temast aga äkitselt Riias resideeruv immigrant ja üks Vene kultuuriministri suuremaid vaenlasi. Vitali Manski on tuntud ka Eesti vaatajale: PÖFFil on auhinnatud Põhja-Korea fassaadi taha piiluvat filmi «Päikese all», kinos on jooksnud Ukraina ühiskonna lõhenemist kirjeldav «Suguvõsa».

Filmid kui kolmemõõtmelised maalid. Tauno Vahter intervjueerib filmikunstnik Matis Mäesalu. MATIS MÄESALU: «Mul poleks midagi ka selle vastu, kui filme tehtaks vähem. Näiteks kaks tükki aastas, kui nad on paremad.»

ÜLO MATTHEUS: Metsalised metsa kallal ehk ürgdemokraatiast urbanokraatiani

Kui seeneline ja marjuline metsa lähevad, on kõik hästi – korjavad korvid-ämbrid metsaande täis ning saavad kaasa ka paraja energialaengu. Korilus on osa inimese ürgsest loomusest, see on looduse enda toimise viis. Nii on täiesti mõistetav, et ulatuslik metsaraie on paljudele emotsionaalselt vastuvõetamatu ja lööb hinge pihta. Harvesterite mürin, puud ragin, okste murdumine, sageli prožektorite valgel õhtupimedas, see on kui metsalise töö ilmutuse raamatus. Metsaline pole ei marjuline ega seeneline, tema ei korja vaid hagu, vaid võtab kogu metsa. Bioloog ütleb, et mets peabki pidevalt uuenema, ta teeb seda ka ise omas loomulikul viisil– olgu siis maha varisedes ja määndudes või metsatulekahjude kaudu. Paratamatu hävimise ja uuenemise kontekstis on lageraie vaid üks alternatiiv, seejuures selline, mis toob ka otsest majanduslikku kasu.

HEILI SEPP: Kohtunik ja klassika

Kuidas mõista õigust nõnda, et vanad eestlased ka rahul oleksid?

Juhtus nii, et kõikidest Lev Tolstoi teostest just «Ülestõusmise» lugemine lükkus sellesse suvesse, kui olin äsja kohtunikuna tööle asunud. Kui oleksin jõudnud selleni nooremana, oleksin aegsasti tutvunud vürst Nehljudoviga ja avastanud, et kohtud ja kogu justiitssüsteem on juba iseenesest kurjast. Hulk kaasmaalasi on seda romaani ilmselt varem lugenud, sest viimasel ajal on siin ja seal näha nehljudovlikke meeleolusid. Lahenduse osas pole asjad siiski selged. Tolstoi kangelane jõuab järeldusele, et ühiskond ja kord püsivad mitte seepärast, et on olemas seaduslikud kurjategijad, kes mõistavad kohut ja karistavad teisi inimesi, vaid kuna inimesed siiski, hoolimata seesugusest kõlbelisest laosest, halastavad üksteise peale ja armastavad üksteist. Seetõttu on ainus kindel abinõu sellest julmast kurjusest pääsemiseks, kui inimesed tunnustaksid, et nad on alati jumala ees süüdi ega ole seepärast kõlblikud teisi inimesi karistama ega parandama.

MUDLUM: Spetsialistist humanitaariks

«OP+» on suutnud erinevad teemavaldkonnad orgaaniliselt ühendada, näidates, et kultuur on seotud, üks ühine organism.

ETV kultuurisaate «OP+» ümber käivat ažiotaaži olin siit-sealt muidugi lugenud, aga saadet ennast polnud mul plaanis vaadata sel lihtsal põhjusel, et ei vaata juba aastaid üldse televisiooni. Pahameeletorm puhkes «Kirjandusministeeriumi» saate sulgemise pärast, mis oli populaarne ja kirjanike-kirjastuste põhiline promopaik. Kuigi ma ise seda pidevalt ei jälginud, jõudis kõik saates kajastatu ikkagi minuni, kuna ERRi kultuuriportaal suutis pooletunnisest üritusest teha vähemalt kolm uudisnuppu à la «Kirjandusminister soovitab», «Kirjandusministeeriumi raamatutabel», «Kirjandusministeeriumi luuletus» ja loomulikult ka intervjueeritav peakülaline, kõik kenasti eraldi artiklites.

Nördimus päädis Eesti Kirjastuste Liidu, Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liidu pöördumisega ERRi poole, kus räägiti korvamatust kahjust, mida «Kirjandusministeeriumi» sulgemine kaasa toob. Juba pöördumisele alla kirjutanud liitude nimed näitavad, et tegemist ei olnud sugugi ainult süütu kirjandussaatega.

MEETA MOROZOV: September. Paljutõotavad avangud ja väärikad jätkajad

Milline on uue hooaja visioon ja kuidas publiku tähelepanu köita? Need küsimused kerkivad usutavasti nii muusikamaastiku värskete kui ka kauaste tegijate ette.

Male metafooripotentsiaali on tihti elu seletamiseks ja kirjeldamiseks appi võetud. Ühel septembriõhtul džässiklubi Philly Joe’s hämaras nurgas istudes, vasakul malelaual toimuvasse süvenenud mängijad ja paremal laval ennastunustavalt improviseerivad muusikud, tabasin end mõttelt, et malemängu kujund haakub muusikaeluga üllatavalt hästi.

Septembrist on meie kultuuriruumis kujunenud kuu, kus astuvad mängutulle kooliõpilased ja -õpetajad, aga ka paljud muusikud, kollektiivid ning kontserdisarjad. Avang tuleb teha nii uutel tulijatel kui ka vanadel olijatel. On aeg end näidata, esitleda ja pildile jääda. Milline on uue hooaja visioon, kuidas meeldejääv elamus pakkuda ning publiku tähelepanu köita? Need küsimused kerkivad usutavasti nii muusikamaastiku värskete kui ka kauaste tegijate ette. End juba tõestanud ning publikuga kindlustatud organisatsioonidel ja kollektiividel tundub olevat kergem. Saavutatud positsioon lubab valida meelepärase kava ning olla auditooriumist sõltumatum.

MARIA MÖLDER: Kuidas muusika ja lennujaam ajavad ühte asja

Midagi nii ekstreemset, et «torumehed» ronivad muusikapäeva aktuse pärast evakuatsiooniteed tõkestama, ei olegi vist varem ette tulnud.

Muusikapreemiate tseremoonia rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. X Lennart Meri Tallinna lennujaamas. Kunstiline juht Kristjan Hallik (ERSO, Eesti Muusikanõukogu), lavastaja Robert Annus, näitlejad Janek Joost ja Katrin Pärn (Tartu Uus teater).

«Muusika on värav eri maailmade vahel – samuti lennujaam. Ka lennujaam viib meid erisugustesse reaalsustesse. Ainult et kontserdisaalis ei küsita passi – veel. [---] Lennujaam on parim koht, kus populariseerida muusikat,» lausus piloodiks kehastunud Janek Joost muusikapreemiate tseremoonia õhtujuhina.

Juba kohavalikuga oli tänavuse rahvusvahelise muusikapäeva auhinnatseremoonia ootused seatud viimaste aastatega võrreldes kõrgemale. Muusikapäeva tähistama kutsutud külalised tulid kokku lennujaama, mis sümboliseerib kenasti Eesti vabariigi sajanda aastapäevaga seotud harilikust suurejoonelisemat panust eesti muusika rahvusvahelistumisse. Jah, muusikud, ansamblid ja orkestrid on sel aastal «suurtel kiirustel ja hulgakaupa» käinud välismaal oma suurt kunsti demonstreerimas, sõlmitud on palju uusi kontakte ja loodetavasti ei oota ees nende algatuste ja kontaktide sumbumine.

MAILA KUUSIK: Nii et hüvasti, strateegiline planeerimine?

Projektindus aina levib, kuigi mõtlema peaks kaugemale ette, strateegilisemalt ja sisuliselt, juhtides arengut soovitud suunas.

Hiljutise riigikohtu lahendiga tühistati Hiiu maakonna mereala planeeringu tuuleenergia osa, muus osas jäeti planeering kehtima. Sellega on aga sattunud kahtluse alla strateegilise planeerimise võimalikkus ja pikaajaliste tulevikuvisioonide mõttekus.

Riigikohtu sõnul «ei tohi jätta keskkonnamõju vajaliku täpsusega hindamata argumendiga, et kindlalt ei ole teada arendajate edasised kavatsused ja tegevuse üksikasjad planeeringu elluviimisel, nagu näiteks tuulikute arv, võimsus või kõrgus. Planeeringu mõju hindamisel on lähtealusena määrav see, millist tegevust, millises asukohas ja millises mahus riik planeeringus kavandab ja põhimõtteliselt võimalikuks peab, mitte see, millises ulatuses ja kuidas täpselt arendajad kavandatu tulevikus tegelikult ellu viivad. Kindlasti ei saa planeeringulahenduse abstraktsus õigustada olemasoleva keskkonnaseisundi uurimata jätmist».

Elav keel. Margus Maidla intervjuu Eesti Keele Instituudi direktori Tõnu Tenderiga. TÕNU TENDER: «Ei tohi unustada sedagi, et iga kaunis aed vajab pidevat hoolt: ka eesti keel vajab järjepidevat arendamist.»

Diivanipallaad. Väike vestlus August Sanga nimelise luuletõlke auhinna puhul, mille pälvis Järvi Kokla

Värsisepp Silver. Eesti parim prõmmija Silver Sepp kutsub luuleseiklejaid endaga Ungarisse.

MARIS JOHANNES: «Kuldse maski» viis nägu

REBEKA PÕLDSAM: Palju õnne sünnipäevaks, Heini Paas!

Arvustamisel

Berk Vaheri «Silmanurga taga»

Eesti Filharmoonia Kammerkoori hooaja avakontsert «Ferenc Liszt. Via crucis»

Lauri Sillaku ja Katrin Piile näitus «Kata & Laurentsius. Anatoomilised afektid» ja Andres Tali näitus «DELTITNu / uNTITLED»

Andrea Geyeri näitus «Millal meie»

Theatrumi «Suur maailmateater»

VAT-teatri «Pilgatud pimedus»

mängufilm «Mees, kes tappis don Quijote»