Pereterapeut Küllike Lillestik: miks meil nii palju üksikvanemaid on?

Foto: Pexels / CC0 Licence

On sadu põhjuseid, miks partnerid lahutavad ja alustavad oma elu uuesti. Omaette küsimus on aga see, miks on meie ühiskonnas nii palju üksinda last kasvatavaid vanemaid ja kas me saaksime selle vältimiseks teha midagi ühiskonna- või üksikisiku tasandil, kirjutab pereterapeut Küllike Lillestik.

Mõistet «üksikvanem» kasutatakse ühiskonnas täna kõigi nende lapsevanemate kohta, kes kasvatavad eri põhjustel oma last või lapsi peres üksi, see tähendab ilma teise vanemata, kelleks enamasti on ema, harvemini isa. Üksikvanemlusest räägitakse tegelikult üha rohkem – millised on ühe vanemaga perede majandusliku, sotsiaalse ja psühholoogilise toimetulekuga seotud probleemid, vajadused jne. Kust saab üldse alguse aga nii suur arv üksikvanemaid ehk mis toimub Eestis paarisuhetes?

Lähisuhted on väljakutse paljudele. Tihti just seetõttu, et ei mõelda ega arvestata, miks me kellegi endale partneriks valime, millised on meie alateadlikud vajadused sellelt suhtelt ning rollimuutused meie elus. See on miski, mida koolis ei õpetata ning vanematelt mudelina kaasa ei ole võtta. Kõik, sealhulgas peremudelid- ja mustrid, on nimelt väga kiires muutumises.

Mis siis juhtub? Miks üks vanem satub olukorda, kus teine vanem ei võta vastutust ega osale ühiste laste elus. Veelgi enam, ei täida ka oma rahalisi kohustusi. Või ei ole isegi teadlik, et tal on laps. Kuidas juhtub nii, et kõik see ilus armumine, suhe, lootus ja ühine tulevik pudenevad ühel hetkel tuhandeks killuks ja on toitaineks sõnasõjas ja võimuvõitluses? Kuhu  kõik hea siis kaob?

Lähisuhted on tihtipeale keerulised. Eluarengu etapid, inimeste isiksuslik kasvamine, muutused elus ja laste arengus on keerulised. Tegelikult on ju mõistetav, et kõik paarisuhted, abielud ei kesta. On sadu põhjuseid, miks partnerid lahutavad ja alustavad oma elu uuesti. Omaette küsimus on aga see, miks on meie ühiskonnas nii palju üksinda last kasvatavaid vanemaid ja kas me saaksime selle vältimiseks teha midagi ühiskonna või üksikisiku tasandil.

Tegelikult on ju mõistetav, et kõik paarisuhted, abielud ei kesta. On sadu põhjuseid, miks partnerid lahutavad ja alustavad oma elu uuesti. 

Pereterapeudina näen, et kui ühiskond soovib ennetada üksikvanemlust, siis oleks vaja näiteks vanusele 13–15 haridust ja koolitusi, kus räägitakse, mis on lähisuhted, kuidas luua paarisuhet, mis nendega toimub, kui nad armuvad jne.

Kui ma olen teinud PREP-paarisuhte koolitust (Paarisuhte Rahulolu Edendamise Programm), siis üllatavalt paljud paarid on tulnud mulle rääkima, et nende teismelistele lastele oleks taoline koolitus samuti väga kasulik, sest kui nemad oleksid teadnud noorena lähisuhte alustalasid, oleks palju südamevalu olemata jäänud.

Kui inimene teadvustab endale kasvõi selliseid elementaarseid asju, et ta vastutab oma sõnade ja tegude eest, mõistab oma tundeid ja nende mõju lähedastele, õpib kuulama, andestama ja lähisuhtele pühendumist, siis on noored valmistunud ka selleks, et kui suhe ei toimi, siis oma partneri süüdistamise asemel ka muid võimalusi. Või siis suhet luues ei loobuta hülgamise hirmus oma vajadustest, vaid õpitakse koos partneriga looma tasakaalu oma vajaduste, pere ning partneri vajaduste vahel.

Kui noored õpivad ennast ise varem tundma, ei panda end ehk ka olukorda, kus üheöösuhtest või väga lühiajalisest suhtest sünnivad lapsed.

Pereterapeudina näen tihti ka seda, et inimesed tormavad pea ees suhtesse. Tundma õppimata jäetakse sealjuures aga inimene, kellesse armutakse ja see, mis teineteist ühendab. Tihti tormatakse suhtest ka esimeste probleemide ilmnemise korral välja ja alustatakse kohe uut suhet. Eelmisest suhtest ei jõuta aga toibudagi.

Ühiskonna tasandil oleks vaja lisaks majanduslikule edukusele ja karjääri fookusele keskenduda rohkem ka haridusele, haritud inimeseks olemisele, inimese ja looduse suhestumisele, suhetele partneri ja eri põlvkondade vahel, armastusele, avatusele, aususele jne. Ka väärtuskasvatus, huvist lähtuv haridus, sotsiaalsed oskused jne on need, mis võiksid tulevikus aidata vähendada üksinda last kasvatavate vanemate hulka.

Tihti on vaja suunavat sekkumist 

Tundub, et üksikvanemaks jäädakse, sest kaks täiskasvanut, kes läksid lahku, ei saanud kõigepealt toimima suhet teineteisega ja siis ei saa kuidagi toimima laste kasvatuslikku, rahalist ja emotsionaalset jagamist. Jah, nii see tihtipeale on. Tundes samal ajal valu, pettumust, solvumist ja läbikukkumise tunnet ongi täiesti hullumeelne väljakutse olla lapsevanemad, kes on koostööaltid, asjalikud, laste vajadusi (sh emotsionaalseid) arvestavad. Selleks, et asjad toimima saada ja lapsed ei kannataks, on vaja tihtipeale suunavat sekkumist. Täna on olemas abiks nendele peredele koolitused, pereteraapiad, perelepitused jne. Neile, kellel on olemas koostöö, saab abi leida veelgi enam. Ja abi otsimine, see on ka üks ühiskonna hariduse osa. Lahku minna ja lahutada saavad ainult mees ja naine, mitte nende ühiste laste ema ja isa. Lahkuläinud pered vajavad siin abi.

Tundes samal ajal valu, pettumust, solvumist ja läbikukkumise tunnet ongi täiesti hullumeelne väljakutse olla lapsevanemad, kes on koostööaltid, asjalikud, laste vajadusi (sh emotsionaalseid) arvestavad.

Pereterapeudina näen palju düsfunktsionaalseid mustreid, mis pärast lahutust ei kao kuhugi, pigem võimenduvad (nt üks vanem ei usalda teist, vägivalla probleemid, sõltuvused). Probleemid päritoluperedega, kas on tülid, suhtekatkestused, liigne üleseotus ja sõltumine jne. Oskuste puudus lapsevanemana ning lahutuse käigus on nii-öelda lihtsam eemale hoida, rahalised raskused ja hoiakud, mustrid, mis korduvad põlvest põlve.

Ainult üks pool ei saa olla aga kunagi süüdi. Suhe luuakse ikka kahekesi, laguneb see kahe inimese panuse tagajärjel ja kui selle kõigega hiljem toime ei tulda, on asjas ikkagi kaks poolt (lisaks kõik abilised, kes nende mittetoimivat dünaamikat alal aitavad hoida).

Tegelikult oleks vaja muuta suhtumist ka lahutusse ja lahkuminemisse. Praegu justkui tundub, et ühiskond näeb seda ainult halvana ja sellest tulenevalt peab lahutus olema ka inetu. Kas me ei saaks mõelda aga, et lahutused võiksid olla ka ilusad. Rituaaliga, mis tähistab seda elu, mida kaks täiskasvanut on jaganud, tänulikkust, mis nad on õppinud teineteiselt. Rituaali käigus saab hüvasti jätta valuga, mis teineteisele põhjustati ja asjadega, mis ei toiminud. Saab soovida südamest armastust tulevikuks. Ja siis on võimalik, et ainult üks vanematest ei pea võtma vastutust laste eest. Teine ei pea tigetsema ning hoiduma oma kohustustest. Lapsed võidavad. Jah, nad ei näe oma ema ja isa koos vananemas, aga saavad mudeli, et konfliktid on lahendatavad, vanemad suudavad neile luua keskkonna, mis toetab nende kasvu ja arengut, neil on mõlema vanemaga aeg ja ühendus.

Iga vanem võiks mõelda ka sellele, et see, kuidas ma kohtlen ennast ja oma praegust või endist partnerit ja lapsi (praeguses või endisest suhtest, või uue partneri lapsi), annab mudeli lastele tulevikuks, mida nad kahjuks kordavad.