Juhtkiri: Kalevipojad kui meie hargmaine inimvara

Tallinki laev Soome lahel. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Ühiskonnateadlaste tähelepanu pööramine Soome (ehitus)tööle läinud, rahvasuus Kalevipoegadena tuntud Eesti meestele on igati tervitatav, sest mida rohkem me teame, seda vähem jääb ruumi mustvalgeteks käsitlusteks ja neist tõukuvateks negatiivseteks hoiakuteks; seda enam suudame kaasmaalaste tehtud valikuid mõista ja riigil on vajaduse korral lihtsam oma võõrsil viibivaid või koju naasvaid kodanikke toetada.

See, mis meie kollektiivses teadvuses Kalevipoegadega seondub, on alates nähtuse tekkest olnud suuresti isetäituv ennustus. Nagu naaberriikide erinev maksupoliitika tekitab piirikaubandust, nii on ka tööränne õigupoolest vältimatu, kui SKT ühel pool piiri ületab märkimisväärselt seda, mis jääb teisele poole. Ei pea olema teadlane nentimaks, et tööjõu vaba liikumise ja teiste Euroopa Liidu põhivabaduste tingimuses protsess intensiivistub.

Oli algusest peale enam kui kindel, et Kalevipojad toovad kaasa mitmesuguseid sotsiaalseid probleeme ja nende tõlgendusi. Tallinna ja Helsingi vahel liikuvad laevad (eriti nädala alguse ja lõpu omad) ristis rahvasuu orjalaevadeks, ajakirjanduses ilmus lugusid vildakatest töösuhetest, räägiti lõhki kistud perekonnaelust ja nii edasi.

Soome läinud Kalevipojast kujunes aja jooksul sotsiaalne ja kultuuriline fenomen, mis kandus folkloori, kirjandusse ja kinolinale, enamasti stereotüüpe kinnistades ja võimendades. Osa poliitilisi jõude üritas näidata töörännet võimalikult ahastavas kontekstis, leides nii argumente, millega rünnata Eesti avatuse huvides tehtud valikuid.

Teaduslik uuring peegeldab, et Kalevipoegadele on side kodumaaga oluline ja suur osa neist ei ehita võõrsil üles uut elu, vaid pöörduvad, kui võimalik, tagasi.

Tegelikkus on aga nagu ikka mõnevõrra teistsugune, nagu näitab ka Tartu Ülikooli etnoloogia doktorandi Keiu Telve tänuväärt teadustöö. Sellest tõukudes võib öelda, et mehed, keda kiputakse kujutlema tööorjade või mõnel juhul koguni eesmärgitute eluheidikutena, on paljuski oludega kohanenud. Abiks on seesama avatus, hea ühendus ja suhtlemist võimaldava tehnoloogia areng. Meil tuleb mõista, et teadlase nimetatud hargmaisus ongi osa nii-öelda uuest normaalsusest.

Inimvara on igale riigile tähtis teema, liiati meie väikese rahvaarvu juures. Teaduslik uuring peegeldab, et Kalevipoegadele on side kodumaaga oluline, ja kuigi Soomes töötades tekib paratamatult ka uus võrgustik, sõbrad-tuttavad, ei ehita suur osa neist võõrsil üles uut elu, vaid pöörduvad, kui võimalik, tagasi.

Sellest, et tee tagasi Eestisse võib mitmel põhjusel konarlikuks osutuda, on Postimehe veergudel tänavu korduvalt juttu olnud. See ei pruugi lihtne olla ka Kalevipoegadel, isegi kui majanduslikud olud seda soosivad. Et riik saaks oma kodanikke toetada, ongi taustu avavad ja stereotüüpe lõhkuvad uuringud äärmiselt teretulnud.