Postimees 1927. aastal: Balti riikide ühtsus

Välisminister Friedrich Akel saatjatega saabununa Rahvasteliidu Täiskogult Genfist 10.10.1936. Vasakult: pr. Akel, välisministeeriumi sekretär Kotsar, saadik B.Dailide, välisministri abi A. Rei, administratiivosakonna direktor D.Treude, välisminister dr. Fr. Akel, preili Asta Akel, protokolliülem E. Kirotar, preili Liia Akel. Foto: Fotis

Arvestades nii meie kui ka välisajalehtede kirjutustega Eesti-Läti vahekorrast, mida meil harilikult näidatakse paratamatult rikututeks, ütles välisminister dr. Akel järgmist:

«Minu sügavama arusaamise järele (ja olen kindel, et seda arvamust laialdaselt pooldatakse) on Balti väikeriikidest Eesti, Läti, Leedu tulevik ainult ühel tingimusel kindlustatud, nimelt kui need riigid politiliselt ja majandusliselt oma vahel nii tihedalt liituvad, nagu see iseseisvate riikide vahel üldse võimalik on. See liit omaks küllaldase jõu oma iseseisvust kaitsta pealetungi vastu, kus see kaitse iganes tarvilik on. See liit annab suurema kaalu esinemiseks rahvusvahelises elus.

See liit oleks iga üksiku riigi majandusliku tõusu kindlam aluspalk. Teisest küljest on selge, et lõhed ja lahkumineku püüded nende riikide vahel otse hädaohtlikuks võivad saada. Sellepärast on eesti valitsus alati püüdnud ühenduse poole, sellele tahtele isegi ohvrit tuues, kus see üldisele kasule tarvilik olnud.

Eesti valitsus on praegu sel arvamisel, et nendele ühenduspüüetele tuleks esikoht anda Balti riikide vahelises poliitikas ja nende suhetes väljaspoole. Nähtavasti ei olda veel igal pool selle tõe äratundmiseni jõutud. Halb oleks, kui selles asjas väljaspoolt tuldakse meile õppetunde andma, mis pealegi võiks osutuda tülideks.» 4.10.1927