Kanadas saab paari nädala pärast vabalt kanepit osta. Ka üheksa USA osariiki on seadustanud marihuaana tarbimise. Eestis võib aga politseile vahele jäädes ainuüksi kümne grammiga kurjategijaks saada. Kas kevadised valimised võiksid tuua meie narkopoliitikasse uusi tuuli, küsib Tartu Ülikooli karistusõiguse lektor Marianne Paimre.
Uimastite legaliseerimine, kui seda hästi teostada, on üks tee narkoprobleemi kontrolli all hoidmiseks. Kulukas keelupoliitika pole ennast ära tasunud ning on mitmetele lääneriikidele pettumust valmistanud. Nii saabki Kanadast 17. oktoobril esimene G-7 riik, kus kanepit saab vabalt osta ja tarvitada. Sellega loodetakse võtta tulu ära narkomaffialt ning hoida paremini silm peal noorte narkotarvitamisel.
Eestis jääb suurim seadusemuudatus narkootikumide tarvitamise osas 16 aasta taha. Väikeses koguses uimastitarbimises ei nähtud 2002. aastal enam kuritegu, sest vaja oli luua olukord, mis takistab HIVi levikut süstivate narkomaanide hulgas. Muudatusega loodi võimalus, et narkomaanid saaksid pöörduda julgemini süstlavahetuspunktidesse. Tegemist oli üsna novaatorliku lähenemisega ning sarnaselt toimiti ka meil palju kiidetud Portugalis.
Ent edasi Eestis narkopoliitika areng takerdus ning mitmed muud maad läksid meist ette, sest lisaks seadusemuudatusele loodi neis ka toimiv süsteem pakkumaks tarvitajatele nõustamist ja ravi. Nii ei peeta narkootikumide tarbimist enam paljudes riikides karistamisväärseks. Olgugi, et meil ei ole näiteks viie grammi kanepi omamine enam kuritegu, saab vahele jäädes siiski trahvi (harvemini aresti). Isegi mitmed endised sotsialismimaad ainuükski narkoaine tarvitamise eest ammugi enam ei karista (nt Poola, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia ja Rumeenia). Lätis ja Leedus ei määrata tarvitajale aresti, sest see on mõttetu. Ka meil saavad kõik ametkonnad aru, et karistamisel puudub mõte, aga ikka tehakse seda edasi. Novaatorlikumad ollakse näiteks ka Tšehhis, kus raviotstarbeline kuivatatud kanep on kindlate näidustuste korral (nt vähiravis valu leevendamiseks) suhteliselt kergesti kättesaadav. Aktivistid on meil olnud häälekad, aga seadusemuudatusteni pole Eestis jõutud.
Kanada peaminister Justin Trudeau viib kanepi legaliseerimise ellu, sest rahvas tahab seda. 2016. aasta rahvaküsitlus näitas, et seitse kanadalast kümnest pooldab kanepi legaliseerimist. Et Eestigi noorem rahvas on kanepiga tuttavam, võiks arvata, et pehmemat narkopoliitika ihkajaid on meilgi omajagu. Ka meediakajastusese pinnalt selline mulje sageli jääb. Ent 2016. aastal Turu-uuringute AS küsitlus näitas, et tervelt 93 protsenti Eesti elanikest oli vastu kanepi seadustamisele. Noored olid natuke leebemad, ent mitte eriti (77 protsenti vastu). 2014. aastal tehtud TNS Emori küsitluses toetas aga 67 protsenti elanikest kanepituru riigipoolset reguleerimist. Millist uuringut siis uskuda? Hädasti oleks vaja uut küsitlust. Mõlemad eelpoolnimetatud uuringud peegeldavad küll aga Eesti rahva tunduvalt soojemat suhtumist raviotstarbelisse kanepisse.
2015. aasta oktoobri «Pealtnägijas» ei kiitnud 101-st riigikogu liikmest uimastite võimalikku legaliseerimist heaks mitte keegi. Polegi imestada, sest kui rahvale ei meeldi, milleks siis potentsiaalseid valijaid ärritada. Tean mitut inimest, kes jätsid rohelised läinud kord valimata nende kanepimeelsuse tõttu. Mitmed saadikud viitasid sellele, et neil pole piisavalt infot antud teemal, et midagi kindlat väita.
Valimised on tulemas. Mida lubavad erakonnad narkoteemal? Karmikäelise narkopoliitika eest on seni seisnud üksmeelselt Keskerakond ja EKRE. Ka IRLi valimisplatvorm 2015. aastal kiitis keelupoliitikat. Leebema lähenemise toetajaid on olnud enim Reformierakonna ja SDE pooldajate hulgas. Tuntumatest parteidest on kanepi seadustamisest rääkinud rohelised. Ilmselt just neilt kolmelt tasuks oodata uusi tuuli ka narkorindel. Eelkõige «ravikanepi» osas ning narkotarvitajate karistamata jätmisel.
Ilmne on, et sellel, mida meil siin kohapeal parasjagu arvatakse ja tehakse on vähe mõju globaalsetele muutustele. Kanep legaliseeritakse millalgi nagunii, sest protsess on käivitunud ja muutusi suures narkopoliitikas on raske mitte märgata. Tark on valmis olla selleks, kui see laine varem või hiljem meieni jõuab.