Ahto Lobjakas katuseraha jagamisest: korruptiivne skeem, millega raha ja töökohti jaotatakse «oma inimestele»

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Võim on midagi, mida saab ja tuleb müüa, näib ütlevat meie poliitikute moraalne kood. Ja ilmselt mitte juhuslikult ei ole Eestis ühtki asutust mis saaks või sooviks ette võtta sellise karjuvalt ilmse demokraatliku õigusriikide normide rikkumise, kommenteerib kolumnist Ahto Lobjakas katuseraha teema valguses.

Katuseraha on iseenesest hea eestikeelne mõiste, mille sisu on keele mõistjale lennult selge. Tegemist on mõjuvõimuga kauplemisega. Eestile omaselt ei ole meil instantsi – peale niigi surve all oleva ajakirjanduse – kellelt retooriliseltki küsida, kuidas selline asi saab võimalik olla? Vastavad poliitikud ise, ajades silma pilgutamata orwellilikku häma, kus must on valge..

Inglise keeles on samalaadne praktika tuntud pork barrel'ite ehk soolalihatünnide jagamisega USA kongressis. Selle juured olevat otsapidi orjapidajate kodusõjaeelses kombes anda orjadele aegajalt motivatsiooniks tünnis soolaliha – kusjuures oma portsu eest tuli orjadel omavahel võidelda.

Suures riigis on marginaalsete eraldiste sidumine üleriigiliste eelnõudega võib-olla mõistetav kui midagi, mis aitab föderaalmetropoli paremini ühte köita kaugete ääremaadega. Eestis näeme aga lihtsamaid mustreid – meie soolalihatünnid on kodumaine versioon korruptiivsetest demokraatiatest tuntud skeemidest, millega raha ja töökohti jaotatakse «oma inimestele».

Sotside soov siduda katuserahad valdkonniti suuremateks pakettideks on asja juures kõige mõistlikum osa. Tegemist on maksumaksja rahaga ning selle kulutamise tõhusus peaks olema üks poliitiku esimesi kaalutlusi. Asjaolu, et muidu moraalset kõrget maad otsivad sotsidki rahakülviga kaasa läksid, osutab, et korruptiivse süsteemi lüpsmisest ei suuda või oska keelduda enam keegi. See oleks liiga suur händikäp olukorras, kus mõisa köit lohistavad kõik ülejäänud, samuti ei mõistaks seda valimiste eel kardetavasti oma erakondlasedki. 

Asjaolu, et muidu moraalset kõrget maad otsivad sotsidki rahakülviga kaasa läksid, osutab, et korruptiivse süsteemi lüpsmisest ei suuda või oska keelduda enam keegi.

Ilmselt tahtmatult ereda sissevaate sellesse, mis tegelikult toimub, andis Postimehe tänases loos SDE liige Vootele Hansen, kellega seotud kolm ühendust said igaüks 50000 eurot. Hanseni sõnul pole ta rahast erakonnaga rääkinud ega erakondlikus tegevuses osalenud juba 15 aastat. See jätab kaks varianti: tema rahasadu oli juhuslik või otsustatakse selliseid asju eraviisilisi, mitte erakondlikke kanaleid pidi. Hanseniga seotud organisatsioonide sekka kuulub Isamaa poolt kureeritud Inimõiguste Instituut.

Isamaaga seostuvadki väiksemad ja pealtnäha juhuslikku laadi katuserahad. Isamaa harrastatud nepotistlik poliitiline kultuur lubab samas arvata, et midagi pole nende valikus juhuslik. Erakond on aastaid tegutsenud mõjukate liikmete tööbörsina, kasutades poliitilist mõju ja painutades reegleid sinekuuride hankimiseks juhtivatele poliitikutele Jaak Aaviksoost Liisa Pakosta ja Juhan Partsini. Väiksema kaliibriga tegelastele luuakse järjepanu asutusi, mida briti traditsioonis tuntakse GONGOdena (tõlkes valitsuse organiseeritud mittevalitsuslikud organisatsioonid). See termin kirjeldab muuhulgas kogu Eesti «vabakonda», kuid Isamaa katuserahade spetsiifilises kontekstis pikka traditsiooni, milles MTÜdeks maskeerunud asutused on lihtsalt rahanisad, mille külge on end imenud õigel ajal pumbale piisavalt lähedal olnud parteilased.

See, et praeguse valitsuse 30 miljonit ei liigu kilekottides, ei tähenda, et midagi oleks Eesti poliitikas 2012. aastaga võrreldes olemuslikult muutunud. 

Miks see kõik vale on, ei peaks vajama taas ülekordamist. Aga juba see tunne ise, et räägime vanadest asjadest on osa väga edukast poliitilisest PRist, mis õõnestab meie ühiskonna aluseid ja väärtusi. Võim on midagi, mida saab ja tuleb müüa, näib ütlevat meie poliitikute moraalne kood. Ja ilmselt mitte juhuslikult ei ole Eestis ühtki asutust mis saaks või sooviks ette võtta sellise karjuvalt ilmse demokraatliku õigusriikide normide rikkumise. 

Keskerakondlik riigihalduse minister Janek Mäggi saab rahulikult mõelda: «Investeeringutoetusi saavad läbi riigieelarve väga paljud objektid kõigis maakondades ja kümnetes omavalitsustes. Sõltumata sellest, millised erakonnad või valimisliidud kuskil võimul on». Ja me kõik teame, et oleks aja ja õhu raiskamine osutada, et «väga paljud» ei ole kaugelt sama asi, mis «kõik». Mäggi teab väga hästi, et «väga paljude» valimine «kõigi» seast on just nimelt see varjatud võimu omakasuks pööramise hoob, mille liigutamiseks katuserahad üleüldse olemas on. Professionaalina on Mäggi ilmselt uhke selle üle, kui kergelt PR Eestis JOKKi teeb. Kõik uus on hästiunustatud vana. See, et praeguse valitsuse 30 miljonit ei liigu kilekottides, ei tähenda, et midagi oleks Eesti poliitikas 2012. aastaga võrreldes olemuslikult muutunud.