Päeva karikatuur 03.10

FOTO: Urmas Nemvalts

Pensionär olla pole iseenesest paha. Kui paljudest muredest, raskustest ja kohustustest inimene ühes pensionile minekuga pääseb! Kuid olles pensionär Eestis, tuleb kord kuus paratamatult pähe mõte, et hea oleks, kui ka elamisväärset pensioni makstaks. Samas kui vaatame ajalugu, siis on inimkond suurema osa oma eksistentsist elanud ilma igasuguse pensionita. Varem ei maksnud põllumehele mitte keegi pensioni. Ka poliitikud, arstid ja kaupmehed ning äriinimesed ei tundnud varem pensioni. Töötasid kaua nad töötasid ja kui oma tööd halvasti tegid, siis kihutati nad ilma igasuguse pensionita oma töölt minema. Pensionid tekkisid laiemas mõistes alles 19. sajandil seoses urbaniseerumise ja tööstusrevolutsiooniga, kui suur osa elanikkonnast oli hõivatud mõttetu ja üksluise vabrikutööga kapitalistist peremehe heaks.

Teatud mõttes on riiklik vanaduspension nende vanade aegade sotsialistlike ideaalide jäänuk. Ajad olid hoopis teised ning rahvastikuolukord oli teine. Kui vaadata saja aasta tagust Eesti rahvastiku koosseisu, siis üle poole rahvastikust moodustasid noored inimesed ja mediaanvanus oli veidi üle 20. Täna on see 43 ja pensionäre on üle kolmandiku elanikkonnast. Teisisõnu on rahvastikuolukord saja aastaga pea peale pöördunud.

Seepärast alustati demograafilist olukorda arvesse võttes 2000. aastate algul Eestis üleminekut kogumispensionile. Teisel sambal on mitu puudust, näiteks kõrged fondide valitsemistasud ja pankade ning fondihaldurite vähene vastutus. Samuti pole teada, mida on teine sammas reaalselt väärt selleks ajaks, kui me pensionile lähme.

Selles mõttes on senine olukord kasulik olnud ennekõike pankadele. Rahandusministeeriumi algatus vähendada valitsemistasusid ja panna aktiivsemate fondide tasud sõltuma fondi tulemusest, millest kirjutab tänane Postimees, on selles osas samm õiges suunas.

Ei maksa endale illusioone luua: kui väärikat pensioni ei saa täna meie vanaemad ega emad, siis on ebatõenäoline, et meie seda tulevikus saama hakkame, ehkki 30. ja 40. eluaastates inimesed ilmselt palju pensionipõlvele ei mõtle.

Siiski peab tänase Eesti keskklassi esindaja endale aru andma, et talle harjumuspärase elustiili jätkamiseks vanaduspõlves, näiteks säilitamaks senist kõrget tarbimistaset, sõita hea autoga ja käia mööda maailma reisimas, on tarvis pension endale ise elu jooksul teenida. Riiklikule pensionile ja teisele sambale loodab elanikkonna passiivsem enamus.

Kuid siin ei maksa endale illusioone luua: kui väärikat pensioni ei saa täna meie vanaemad ega emad, siis on ebatõenäoline, et meie seda tulevikus saama hakkame, ehkki 30. ja 40. eluaastates inimesed ilmselt palju pensionipõlvele ei mõtle.

Populistidest poliitikud võivad enne valimisi lubada kas või pensionide kümnekordistamist ning Eesti maailma viie rikkama hulka viimist, kuid neilt demagoogidelt võiks pärida, mille arvelt see kasv tuleks. Oma Rosnefti ega Statoili meil Eestis pole, mis võiks sääraseks optimismiks alust anda, Amazonist rääkimata.