Heili Sepp FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

On midagi kirjeldamatult ohtlikumat kui nõnda-öelda jälituspaanika. Ärgata ühel päeval riigis, kus neist asjust ei julgeta enam rääkidagi – vaat see oleks alles tõeliselt hirmus, kirjutab kohtunik Heili Sepp.

Tellijale Tellijale

Ka süütut häirib, kui võimud sekkuvad kuritegu uurides – kuitahes viisakalt – tema ellu. Sulle räägitakse õigusriigist ja talumiskohustusest üldise hüvangu nimel, aga tunne on ikka pagana vastik. Eriti ebameeldiv on mõelda, et mõnikord surgitakse su elus nõnda, et sa isegi ei tea seda. Selline on jälitus.

Mu soov ei ole lugejat üles kütta. Vastupidi. Olen veendunud, et see, mida kardetakse, tuleb tirida pimedast nurgast valgusesse. Eufemismid ja unelaul ei aita. Inimene ei ole loll. Pooltõde on lõpuks alati hirmsam kui tõde.

Kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) lubab teha jälitustoimingut isiku suhtes, kes on kahtlustatav kuriteos või muul moel pahauskses tegevuses (näiteks on läinud menetluse eest pakku). Kuriteos kahtlustatava vestluspartnerina võib pealtkuulamisse sattuda täiesti õiguskuulekas inimene.