/nginx/o/2017/02/02/6303435t1hfab5.jpg)
/nginx/o/2018/10/02/11463746t1h4a37.jpg)
On midagi kirjeldamatult ohtlikumat kui nõnda-öelda jälituspaanika. Ärgata ühel päeval riigis, kus neist asjust ei julgeta enam rääkidagi – vaat see oleks alles tõeliselt hirmus, kirjutab kohtunik Heili Sepp.
Tellijale
Heili Sepp: aga mida teie kardate? (8)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka süütut häirib, kui võimud sekkuvad kuritegu uurides – kuitahes viisakalt – tema ellu. Sulle räägitakse õigusriigist ja talumiskohustusest üldise hüvangu nimel, aga tunne on ikka pagana vastik. Eriti ebameeldiv on mõelda, et mõnikord surgitakse su elus nõnda, et sa isegi ei tea seda. Selline on jälitus.
Mu soov ei ole lugejat üles kütta. Vastupidi. Olen veendunud, et see, mida kardetakse, tuleb tirida pimedast nurgast valgusesse. Eufemismid ja unelaul ei aita. Inimene ei ole loll. Pooltõde on lõpuks alati hirmsam kui tõde.