Me teeme ära pool tööd ja mudeldame noore lahti, leiame tema toetusvajaduse, aga teenuste osutajaid ei ole piisavalt. Selle tõdemusega ka juhtum lõpeb. See omakorda nullib ära kogu eelneva, kirjutab Sisekaitseakadeemia õigus- ja sotsiaalteaduste keskuse lektor Priit Heinsoo probleemsetest noortest.
Viimasel kuul on teravalt tõusetunud aruteluteemaks noorte vägivaldne käitumine ja sellega seonduv. Erinevatest meediakäsitlustest on kujunenud arusaam, et meil tuleks karmistada karistusi ja tõdemus, et noorte sotsiaalsed oskused on madalad. Samuti üleskutsed sellest, et me peaksime tegema rohkem koostööd. Sellest ajendatuna tekkis mul küsimus, kas me tõesti siis ei tee midagi? Või mida me siis teeme?
Samuti on kajastustest käinud läbi see, et eks poisid ole läbi aegade püüdnud jõudu katsuda ja võimu näidata. Selle juures kangastus mul muuhulgas, meie armastatud linateos «Kevade» episood, kus mõisakooli noorhärrad tulid Paunvere külakooli õuele tüli norima, mis päädis ju suisa massikaklusega. Seda kõike veel avalikus kohas ja veelgi enam Tõnisson va sindrinahk uputas ju terve parve e. kaasaja mõttes hävitas võõra vara. Mis neist noortest siis sai? Eredamalt on vast meeles Tõnissoni laulusalmide pähe õppimine, mida tänases päevas võiks ju käsitleda taastava õiguse meetmena.
Tõsi, pelk tõdemus sellest, et kaklused on olnud läbi aegade, ei tähenda seda, et sellega võiks piirduda. Me ju soovime, et ühiskond oleks turvalisem. Tõsi, kaldun arvama, et ka antud juhul toimib 80/20 põhimõte, mille kohaselt me räägime 20 protsendi noorte käitumisest (loodan, et veelgi väiksemast), mis muuhulgas mõjutab arvamust ülejäänud 80 protsendist noortest. See peaks olema kriitiline teravik olema suunatud just sellele 20 protsendile.
Esmane abistaja ehk väärtusruumi looja on kahtlemata pere.
Siinkohal tuleks jagada mure kaheks. Esmalt noorte areng ja väärtuste kujunemine. Usun, et me tegelikult sünnime siia ilma nn võrdsena stardijoonel. Meie edasine kulgemine mööda rada sõltub aga paljuski meie abilistest. Esmane abistaja ehk väärtusruumi looja on kahtlemata pere. Hea kaasamõtleja, kus saab õppida lapsevanemaks olemise oskusi, teadmisi? Koolitundi meil selleks ei ole. See on ikka ja jälle toimunud põlvest põlve, taadilt pojale, memmelt tütrele.
Kindlasti on ühiskonnas muutunud väärtused ajas ja palju räägitakse sellest, et vanematel pole aega oma laste jaoks, sest rabatakse tööd teha jne. 01.09. 2018 EPL artiklis «Popid ja peksukotid. Eesti laste tundekasvatus on vilets» on tsiteeritud koolipsühholoogide ühingu juhatuse liiget Kristi Feldmani, kes väitis, et: «Järjest rohkem jõuab koolidesse lapsi, kelle sotsiaalsed oskused on madalad». Kui me seda tõdeme, siis tuleneb siit ka küsimus, mida saame teha, et see ei oleks nii madal.
Sotsiaalsete oskuste arengu osas on kahtlemata oma ala spetsialistid koolieelsete lasteasutuste töötajad, kes on ju selles vallas eksperdid. Seega on neil suur vastutus, aga sama suur või veelgi suurem on vastutus meil, lastevanematel. Kuidas siis aidata lastevanematel olla lapsevanem.
Aastal 2013 algatas siseministeerium programmi «Tark Vanem». See on üks võimalustest, mis nõustab ja aitab lastevanematel olla lapsevanem. Eraldi küsimus on see, kas me julgeme abi küsida, kas me endale tunnistame, et me vajaksime nõustamist. Siinkohal on küll üleskutse, head lähedased, kogukonna liikmed, märkame abivajajaid lapsevanemaid ja suuname esmalt nemad abi juurde, mis toetab kindlasti laste sotsiaalsete oskuste arengut. Tõsi, see on vaid üks tahk aga mina usun, et see aitab luua turvatunnet ja väärtuspõhist arengut.
Teine osa murest, mis paljudel juhtudel tuleneb esimesest on see, kui noored on juba libastunud või libastumas normide suhtes. Eesti on võtnud tee, millel me ütleme, et karistus (karistusõiguse mõttes) on viimane võimalus kui muud võimalused on ammendunud (Karistusseadustik § 56 lg 3: alaealisele võib karistuse mõista või määrata ainult siis, kui alaealisele kohaldatava mõjutusvahendiga ei ole võimalik mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest). Seadus loetleb ka võimalikud mõjutusvahendid: hoiatus, sotsiaalprogramm, kuriteoga tekitatud kahju hüvitamine või heastamine, sõltuvus- või muu ravi, lepitusteenus, allutamine käitumiskontrollile, üldkasulik töö.
Seega saame öelda, et meil on olemas vajalik raamistik libastunud noortega tegelemiseks.
Selle eelduseks on see, et alaealine «mudeldatakse lahti» ja selgitatakse välja, mis on temale sobilik mõjutusmeede või meetmed. See on koht, kus me räägime ja peame rääkima võrgustikupõhisest tegevusest. Ma julgen siinkohal astuda siiski sammu tagasi ja öelda, et seejuures on kesksel kohal märkamine, äratundmine. Seda ei tohi ajada segamini stigmatiseerimisega ja see ei tohi olla stigmatiseeriv, nagu ka abi vajavate lastevanemate puhul. Me peame tundma ära ohus oleva lapse (kasutan siin mõistet oht teadlikult). Tavapäraselt me räägime riskilastest, riskiperedest jne. Risk ei ole aga muud, kui oht. Ohtudega tegelemine ehk ohu realiseerumise vähendamine on ju igaühe aga eriti riigi ja omavalitsuste, seadusest (korrakaitseseadus) tulenev ülesanne.
Me peame tundma ära ohus oleva lapse.
Selles kontekstis on samuti läbi aegade räägitud sellest, et me peaksime tegema rohkem koostööd. Mida see siis õigupoolest tähendab ja kes on siis need meie?
Signaalid, ohud, mis annavad aluse eeldada, et noor/lapsevanem vajab abi võivad avalduda erinevates elulistes juhtumites, kuid kellele need adresseerida. Ka siinkohal saame öelda, et koostööd ju tehakse. Tõesti, see on ilmselt regiooniti erinev, aga ka siin siseministeeriumi ja sotsiaalkindlustusameti koostöös algatatud projekt juhtumikorralduse mudeli rakendamiseks (MARAC). See on üks võimalik mudel, mis peab tooma ühe laua taha spetsialistid, kes saavad just nimelt hinnata sekkumise vajadust ja planeerida sekkumise tegevusi. Loodan, et see projekt on edukas ja saab projekti perioodi lõppemist üheks tavapäraseks rutiiniks vastava valdkonna spetsialistide töös.
Selle mudeli või muu mudeli rakendamine eeldab vastava valdkonna ekspertide piisavat hulka.
Nii näiteks tõi riigikontroll juba 2013 aastal välja, et olulisemad kitsaskohad, mis vajavad kohalikul tasandil riigi osavõtul lahendamist, on lastekaitsetöötajate arv, ennetustöö korraldus ja sotsiaalteenuste kvaliteedinõuded. Seejuures riigikontrolli auditist selgus, et eraldi lastekaitsetöötaja on vaid 38 protsendil omavalitsustel ning viiendik Eesti lastest elab omavalitsustes, kus lastekaitsetöötajat ei ole. Millest tulenevalt kannatab eelkõige ennetustöö, millega ei jõuta tegeleda.
Võib ju tunduda, et see audit on oma andmetelt aegunud, aga siinkohal luban märkida, et need noored, kellest me räägime tänase päeva kontekstis (13-16), olid 2013 aastal just koolieelses eas. Esitatu ei ole etteheide vaid toonase fakti kirjeldus. Usun, et uus halduskorraldus on andnud võimalusi paremate lahenduste leidmiseks ning tänasel päeval on meil omavalitsustes lastekaitsetöötajate võrgustik oluliselt laiem. Veelgi enam, spetsialist ei ole üksi oma küsimustega (kui omavalitsuses on üks omavalitsustöötaja, siis võib ju juhtuda, et tal polegi oma asju kolleegiga arutada).
Siit tahaks aga minna ühe küsimuse juurde, mis on suheldes nende praktikutega tõstatunud, kes puutuvad kokku abivajajatega. Nimelt, asjaosalised tõdevad, et koostöö tahe ja soov on olemas aga pahatihti sumbub see tõdemuses, et meil ei ole piisaval määral neid teenuseid, teenuse osutajaid, kelle juurde tuleks noor inimene varajase märkamise faasis saata. Või ei ole me teadlikud teenuste kättesaadavuses. Näiteks Lastekaitseliidu kodulehe andmetel on lastepsühholoogi teenus kättesaadav vaid Tallinnas ja Tartus. Ma küll loodan, et see on siiski laiemalt kättesaadav ja ma ei oska lihtsalt sellekohast infot leida. Või ehk ongi see piisav, mida ma ei kipu uskuma, sest olen seda küsimust arutanud nii mõnegi lapsevanemaga nimetatud piirkondi. Selgus, et vajadus teenusteks on aga teenust ei ole.
Näiteks Lastekaitseliidu kodulehe andmetel on lastepsühholoogi teenus kättesaadav vaid Tallinnas ja Tartus.
Ehk siis, me teeme ära pool tööd ja mudeldame noore lahti, leiame tema toetusvajaduse, aga teenuste osutajaid ei ole piisavalt. Selle tõdemusega ka juhtum lõpeb. See omakorda nullib ära kogu eelneva. Siit ka mõte – ehk peaks hindama, millises ulatuse ja milliseid teenuseid me siiski vajame ja püüdma selle teadmise pinnalt luua teenuste kättesaadavus. Isegi kui me ei suuda seda teha kohe ja korraga, siis lähtuks siinkohal õpetaja Lauri sõnadest: «..kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool…» Seda võiksime teha ka meie, õigupoolest on meil ju pool rehkendust valmis, süsteem ja eeldused varajaseks sekkumiseks on olemas. Nüüd võiksime veelkord vaadata üle, kas ja milline on vajalike teenuste olemasolu, kättesaadavus ja puudus ja astume samme selleks, et me jõuaksime nende teenustega enamike (kui mitte kõigi) abivajajateni ja seda õigeaegselt.
Samuti peaks see muutuma meie igapäevase tegevuse rutiinseks osaks, olema süsteem. See ei tohiks olla õhinapõhine tegevus. Kuigi süsteem, mida rakendatakse õhinaga on kindlasti tulemuslikum.
Aluse tuleviku väärtushinnangutele anname meie, igaüks ja kõik. Tänane noor on tulevane riigijuht, insener, õpetaja, ehitaja, kes peavad kandma meie ühiselt kokkulepitud väärtusi, «mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus» (EV Põhiseadus).