Toomas Alatalu: vaikiva Kremliga (üksinda) rääkimisest

Toomas Alatalu Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kuulun koos Ainar Ruussaarega 20 eestimaalase hulka, kellele Venemaa välisministeerium kehtestas 6. juulil Venemaale sissesõidu keelu. Sestap oli Ruussaare ajakirjandusliku eksperimendi nägemine «Radaris» ja ta kirja Putinile (PM 26.09) lugemine nii huvitav kui ka kurb.

Nimekiri oli vastus 49 isikust koosnevale nn Magnitski nimekirjale, mille Eesti valitsus ja riigikogu olid eelnevalt kinnitanud ja kehtestanud. Nood seal teises nimekirjas olid pea kõik Venemaa tippametnikud (välisluurejuhi Bastrõkini ja Tšetšeenia Kadõrovini välja) ja ärijuhid, meie aga enamikus politoloogid, teadurid ja ajakirjanikud. Säärastena ei küüni me kuidagi «peegelvastuseks», mida Moskva on siiani kõigi seesuguste nimekirjade puhul kuulutanud ja järginud. Eesti juhid ei suutnud ette näha, et Moskva vastus Eestile tuleb just säärane, enamikus selgelt asümmeetriline.

Ootamatu vastukäik tekitas Tallinnas segaduse. Ühed nõudsid kogu nimekirja kohest avaldamist – Riigi Teataja oli ju avaldanud kõigi 49 venemaalase nimed. Teised pidasid õigeks järgida Moskva taktikat: meie nimesid ei ütle ehk delegeerime avalikustamise edasi. Eesti välisministeerium teavitas igat nimekirjas olijat, mainimata teiste nimesid ja jättes igaühe enda otsustada, kas teha oma nimi avalikuks. Riigi otsuse tulemusena satuvad 20 isikut eriolukorda, kust tulevat endal välja ujuda.

Mõistagi olnuks kõigile kasulik viivitada avalikustamisega paar-kolm päeva, et kasvõi tutvuda leedulaste kogemusega – nende nimekiri ja vastunimekiri avaldati varem – ja mõelda läbi käitumistaktika. Pealegi oli sisepoliitika sukeldunud valimisaastasse ja ainuüksi sõnaga «russofoobia» vehkimine andis märku, et küllap üritatakse teatud isikute sildistamisega mõjutada valimiskampaania kulgu.

Tulenevalt nimekirja arvatute erinevatest kaalukategooriatest sündis see, mida Moskva eeldas – stiihiline enese väljahõikamine, edevamad ees. Iga uus nimi tekitas küsimuse: miks ka tema? Loogiline, väikses kogukonnas tunnevad loometööga tegelejad piisavalt üksteist. Sestap polnud ime, kui Venemaa suursaadik Tallinnas ei välistanud kolm päev hiljem antud esimeses intervjuus ei võimalust nimekirja pikenemiseks ega ka sealt välja pääsemiseks (kahetsemise teel!).

Ise viibisin nimekirja esitamise hetkel välismaal ja andsin end sealt n-ö üles pärast internetist leitud artiklit «20 nimest on avalikuks saanud 14». Siis polnud enam võimalik Venemaa välisministeeriumi üle mängida. Ometi oli see – tagantjärele ka leedulaste ja lätlaste käitumist arvestades – algul võimalik. Kujutagem lihtsalt ette, et Eesti välisministeerium oleks teatanud: «Jah, oleme nimekirja saanud, nende hulka kuuluvad Sergei Metlev, Jevgeni Kristafovitš, Evhen Tsybulenko, Igor Kopõtin ja Dmitri Teperik.»

Pärast säärast vastaspoole kavaluse ta enda vastu pööramist tulnuks Venemaa välisministeeriumil hakata nimesid avaldama, sest muul maailmal olnuks raske mõista, miks ta karistab vene ja ukraina nimedega inimesi Eestis. Paraku pole Eesti välisministeerium nimekirjas olevaid isikuid tänaseni kokku võtnud, mistõttu asjad lähevad nii, nagu lähevad.

Ainar Ruussaare avalik kiri ja 64 euro pakkumine vaevalt et Kremlit suud paotama paneb, sest nii – mina toimetan vaikimisi, las kannatanud õiendavad ja kuna nad on väiksed, ei tule keegi nende eest kostma – on seal alati käitutud.

Miks Eesti valitsus ei huvitu vastaspoole sünnitatud kolonni käekäigust kõikide tuulte käes, on kummaline. Samas on olemas kõik võimalused lahendada selle grupi inimeste probleemid, sidudes neid suuremate riikide inimeste omadega. Aga see nõuab võimult kaasalöömist.

Nagu teada, on mustas nimekirjas teadureid ja politolooge, ning kui Putin – kes ise armastab ka politoloogina sõna võtta – peaks järjekordselt pakkuma näiteks Vene-Saksa või Vene-Ameerika politoloogide kohtumisi, tuleks kibekiirelt vormistada küsimus: kui Moskva pakub nende politoloogide ja ajakirjanike kohtumisi Venemaa pinnal, siis miks keelati Eesti politoloogide ja ajakirjanike sõit Venemaale? Föderatsiooninõukogu esinaine Matvijenko on ju märkinud, et ollakse valmis kuulama isegi russofoobseid avaldusi.

Sedasorti küsimustele vastab aga igal nädalal Venemaa välisministeeriumi kõneisik Maria Zahharova. Smolenski väljakule akrediteeritud ERRi ajakirjanikul ei tohiks olla raske vähemalt üks kord säärast küsimust esitada. Veel parem, kui kooskõlastatult lätlaste ja leedulastega.