/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Millised müüdid valitsevad Venemaal NATO kohta ja kas neil on tõepõhi all? Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin usutles Lätis Balti-Vene noortefoorumi ajal sel teemal allianssi peakorteris Brüsselis avaliku diplomaatia osakonnas töötavat Robert Pszczelit.
Härra Pszczel, töötasite pikka aega NATO infobüroos Moskvas ja tunnete hästi Venemaa sisepoliitilisi iseärasusi. Kas teile ei tundu, et praegune Jūrmala noortefoorum sarnaneb Venemaa Seligeri laagritega? Ainult et seal kasvatavad kogenud propagandistid vene noortes võimutruudust, teie aga soovite kasvatada Euroopa noortes armastust ja truudust NATO vastu.
Vaadake, meie ülesanne ei ole üldse noorsugu kasvatada – sellega tegelevad kool ja lapsevanemad. Meie tahame luua arutlusplatsdarmi, kus noored pääseksid ligi huvipakkuvale informatsioonile, õpiksid kuulama, mõistma ja vastu võtma otsusi avatud ja avameelse arvamusvahetuse alusel. Meile on oluline see, et tänapäeva noored suudaksid kujundada faktide baasil omaenda arvamuse.
Praegu, mil NATO liikmesriikide ja Venemaa suhetes valitseb äärmiselt tõsine kriis, on tarvis ära kasutada pisimadki võimalused dialoogiks, otsida üksteisemõistmist ja usaldust. Me tahame näidata, et eri vaadetega inimesed on suutelised pidama kõrgetasemelist diskussiooni. Me tahame õpetada eri maadest pärit noori otsima tõde ja looma endale libainformatsiooni mõjukusest hoolimata tõepärast maailmapilti.
Selleks korraldamegi NATO egiidi all mitmesuguseid foorumeid, konverentse ja kohtumisi. Ja kui siis pärast neid üritusi mõistab Euroopa noorsugu senisest paremini, et NATO ei ole mitte agressiivne blokk, vaid demokraatlike riikide liit, mis huvitub eelkõige ülemaailmsest rahust ja julgeolekust, siis on see ju ometi hea!
Tallinnas ilmub suhteliselt suure trükiarvuga venekeelne ajaleht Stolitsa, mille peatoimetaja Aleksandr Tšaplõgin on tundnud sügavat muret, et Brüsselis rajatakse koguni miljardi dollari eest NATO uus peakorter, samal ajal kui Eestis lapsed nälgivad. Kuidas te kommenteeriksite seda mõttekäiku Brüsseli militaarbürokraatidest, kes lähevad NATO liikmesriikide eelarveliste vahendite arvel «rasva»?
Oleme kindlal seisukohal, et kõigil NATO liikmesriikide kodanikel on õigus saada teavet alliansi finantsolukorra kohta. Sellega võib tutvuda NATO koduleheküljel.
Jah, sel aastal saime pidada soolaleivapidu, sest kolisime uude hoonesse. See oli aga otseselt tööalaselt hädavajalik, sest meie vana peakorter ei vastanud enam ei tehnilistele nõudmistele ega tänapäeva juhtimisstandarditele. Kolimisega seoses igatahes ametnike arv ei kasvanud. Tegelikult on NATO Brüsselis asuvas juhtimisaparaadis ametis ligikaudu 1200 tsiviiltöötajat, mida ei ole rahvusvahelise organisatsiooni kohta, millesse kuulub 29 liikmesriiki, sugugi palju, pigem vastupidi. Sealjuures ei ole personali arvukus juba oma kakskümmend aastat peaaegu muutunud, ehkki alliansi liikmete arv on järjepanu suurenenud ning meie ees seisvate ülesannete mastaap aina laienenud.
NATO liige olla on väga kasulik, sest konsolideeritud eelarve välistab dubleerivate funktsioonide rahastamise.
NATO liikmesriikide panus ühiseelarvesse on proportsionaalne nende sisemajanduse kogutoodanguga ja üldiselt üpris tagasihoidlik. Näiteks möödunud aasta juunis sai NATO liikmeks Montenegro. Selle riigi panus alliansi eelarvesse on ligikaudu võrdne summaga, mis kulub Aadria mere kuurortlinna Budva hoidmiseks prügist puhtana.
NATO liige olla on väga kasulik, sest konsolideeritud eelarve välistab dubleerivate funktsioonide rahastamise. Näiteks ühispatrullid Läänemere õhuruumis või ühtsed juhtimiskeskused NATO riikide territooriumil suurendavad tõhusust ja hoiavad ressursse kokku. Teaduslik-tehniline arendustegevus käib ühtsete standardite järgi, mis kehtivad alliansi kõigis liikmesriikides. Riigid, kes NATOsse ei kuulu, peavad ainuüksi enda vahenditest ülal pidama sõjaväge ja kandma küllaltki suuri kulutusi sõjalise taristu arendamisel. Mõnel NATO liikmesriigil isegi puudub sõjavägi, näiteks Islandil, või on see väga väike, näiteks Luksemburgil, aga 1949. aasta Põhja-Atlandi lepingu 5. artikkel garanteerib neilegi vajaliku kaitse agressiooni eest. Sealjuures langetatakse NATOs kõik otsused ühehäälselt ja kõigil riikidel on oma selge poliitiline kaal, mis ei sõltu sellest, kui suur on tema panus organisatsiooni eelarves.
Pole saladus, et Balti riikide venekeelne elanikkond suhtub NATOsse suure umbusuga, sest Venemaa propaganda veenab oma auditooriumi lakkamata, et NATO sõdurid on juba sisuliselt Eesti, Läti ja Leedu okupeerinud. Öelge nüüd ausalt: keda NATO okupeerib?
NATO on esijoones 29 riigi poliitiline liit, mis austab kõiki rahvusvahelise õiguse norme ja kõigi riikide suveräänsust, kuulugu nad allianssi või mitte.
NATO jõud paiknevad ühe või teise riigi territooriumil ainult vastava riigi valitsuse palvel kahe- või mitmepoolse lepingu alusel või vastavalt otsusele, mille on ühiselt vastu võtnud kõik alliansi liikmesriigid. Lisaks paigutatakse kõik NATO väeüksused liikmesriikide territooriumile roteeruvalt, mis üldiselt ei ole okupatsioonivägedele omane.
Samuti on NATO väegrupeeringute suurus küllaltki tagasihoidlik. Näiteks toodi 2016. aastal kollektiivse julgeoleku süsteemi tugevdamiseks Poolasse ja Balti riikidesse neli pataljoni, millesse kuulub ligikaudu 4500 sõjaväelast. Samal ajal Venemaa hakkas, tuues ettekäändeks NATO sõjalise kohaloleku suurenemise Ida-Euroopas, oma Lääne sõjaväeringkonnas formeerima vähemalt kaht motolaskurdiviisi ja tõi sinna juurde tankibrigaadi. Jutt käib siin kümnete tuhandete Venemaa sõjaväelaste lisandumisest otse alliansi liikmesriikide piiri taga.
/nginx/o/2018/09/06/11394912t1h55f5.jpg)
Seepärast pühendub NATO kaitsele ega kavatsegi kedagi okupeerima hakata.
Kui soovite näidet okupatsiooni kohta, siis on selleks Krimm. Venemaa viis 2014. aastal sellele Ukrainale kuuluvale territooriumile oma jõud ilma Ukraina kutseta, kelle valitsust on Moskva legitiimsena tunnistanud. Sellega rikkus Venemaa kõiki kehtivaid rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis keelustavad Euroopas piiride muutmise jõuga, sealhulgas ÜRO põhikiri, 1975. aasta Helsingi lõppakt ja 1994. aasta Budapesti memorandum. NATO seisab niisuguse poliitika kui lubamatu ja ülimalt ohtliku käitumise vastu.
Veel üks Kremli propagandistide populaarne meem väidab, et NATO juhtkond andis Mihhail Gorbatšovile ja Boriss Jeltsinile lubaduse mitte laieneda itta, aga sõna murdes rikkus lubadust. Oli siis selline lubadus või mitte?
NATO on rahvusvaheline organisatsioon, mis tegutseb ausalt, avatult ja läbipaistvalt. Me ei ole mitte kunagi mitte kellelegi mitte milleski valetanud. Ei leidu ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et NATO oleks võtnud Nõukogude Liidu või Venemaa ees mis tahes laadi kohustuse mitte laieneda.
Selline soov oli president Boriss Jeltsinil, kes ütles selle välja vestluses Ameerika presidendi Bill Clintoniga. Viimane vastas täiesti siiralt, et tema sellist lubadust anda ei taha ega saagi, sest 1949. aasta Põhja-Atlandi lepingus on teiste kõrval 10. artikkel, mis sätestab avatud uste poliitika.
Ka Nõukogude Liidu endine president Mihhail Gorbatšov on tunnistanud, et tema võimuajal seda küsimust isegi ei tõstatatud. Selline soov oli president Boriss Jeltsinil, kes ütles selle välja vestluses Ameerika presidendi Bill Clintoniga. Viimane vastas täiesti siiralt, et tema sellist lubadust anda ei taha ega saagi, sest 1949. aasta Põhja-Atlandi lepingus on teiste kõrval 10. artikkel, mis sätestab avatud uste poliitika. Selles dokumendis on väga täpselt kirja pandud uute liikmete NATOsse võtmise kord. Alliansi juhtkond peab läbi vaatama kõik vastavad avaldused. Ku riik vastab NATO liikmesriigi kriteeriumidele ja pälvib alliansi kõigi liikmesriikide toetuse, ei ole tal liikmeks saamisel takistusi. Riik, mis NATOsse ei kuulu, seda protsessi blokeerida ei saa. Me ei oleks saanud näiteks Eestile teatada, et vaat, asjad on sedasi, et Moskva on teie alliansiga liitumise vastu, oodake õige, kuni Kreml sellega lepib! Venemaa ei ole NATO liige ja meie organisatsioonis tal sõnaõigust ei ole.
Härra Pszczel, ühelt poolt kinnitasite meie lugejatele, et NATO võib ootamatu agressiooni korral Eestit kaitsta. Teiselt poolt levib ühismeedias rohkelt venekeelset informatsiooni, et Venemaa sõjavägi suudab juba mõne tunniga tungida Ivangorodist Tallinna ning NATO sellist väge kuidagi peatada ei suuda. Kas meil siis ikkagi tasub loota NATO abile või on mõistlikum hakata juba pommivarjendit ehitama?
NATOs me ei arva, et täna valitseks otsene oht, et Venemaa tungib Balti riikidesse. Kuid organisatsioonina, mille selgrooks on kollektiivse kaitse põhimõte, peame loomulikult kõigeks valmis olema.
Põhja-Atlandi lepingu 5. artikkel on täna sama aktuaalne nagu 1949. aastal. Viimast korda rakendati seda siis, kui 11. septembril 2001 ründasid Ameerika Ühendriike rahvusvahelise terrorismi jõud. NATO liikmesriigid langetasid aega viitmata otsuse rakendada täies mahus kollektiivse kaitse printsiipi.
Seepärast me teame, et oleme suutelised mobiliseerima kõik jõud ja vahendid agressiooni tõrjumiseks, lähtugu see kust tahes ja olgu suunatud ükstaspuha millise liikmesriigi vastu.
Ent me loodame NATOs siiski kogu hingest, et sõjaliste kokkupõrget ohtu saab ja tulebki minimeerida ning et ka Venemaaga tuleb läbirääkimisi jätkata. Meile ei ole sõda vaja – nagu kõik normaalsed inimesed, ihkame rahu, turvalisust ja stabiilsust.
26.-29. septembrini toimus Lätis, Jūrmalas juba kaheksandat korda Balti-Vene noortefoorum. Selle korraldas Eesti NATO ühing koostöös Friedrich Eberti fondi, NATO avaliku diplomaatia osakonna, Eesti kaitseministeeriumi, Balti-Ameerika Vabaduse fondi, Läti Transatlantilise organisatsiooni ja mõttekojaga Eurus. 46 noort inimest Eestist, Lätist, Leedust, Venemaalt, Taanist, Moldovast, Aserbaidžaanist, Saksamaalt, Poolast, Gruusiast ja Ukrainast kohtusid ekspertide ja politoloogidega USAst, Belgiast, Suurbritanniast, Saksamaalt ja Balti riikidest. Peamisteks arutlusteemadeks foorumi vestlusringides olid NATO ja Venemaa suhted, Venemaa hübriidsõda ja mõju Balti riikides, küberjulgeolek ning NATO ja Euroopa Liidu koostöö.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.