Edward Lucas

FOTO: Albert Truuväärt / Scanpix

Suurbritannia peab võtma Vene musta raha suhtes karmi hoiaku, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas. 

Briti eruspiooni Sergei Skripali mürgitamiskatset ümbritsevad suured küsimused. Veel suuremad küsimused keerlevad Briti vastusammude ümber. Vandenõuteoreetikud, amatöördetektiivid ja luureanalüütikud püüavad endiselt lahti mõtestada närvimürgirünnakut Salisburys 4. märtsil. Kui palju oli salamõrtsukaid – kas ainult need kaks, kelle Briti võimud on tuvastanud või ehk rohkem? Kas rünnak oli kõigest katse Suurbritanniat alandada ja isoleerida või põhjustas selle miski, mida härra Skripal või Briti luure oli teinud?

Vastused nendele küsimustele on välja tilkumas. Kaks arvatavat salamõrtsukat osutusid mitte puhkusel viibivateks tervisliku toitumise ekspertideks, nagu nad väitsid, vaid Vene sõjaväeluure GU (endine GRU) ohvitserideks. Härra Skripal veetis pensionipõlve aktiivselt: lisaks luureohvitseride koolitamisele sõbralikes riikides tegi ta New York Timesi andmeil tihedat koostööd Hispaania võimudega Vene organiseeritud kuritegevuse vastu riigis. Seda tüüpi operatsioon tõi ilmselt kaasa teise venelase, Aleksandr Litvinenko surmaga lõppenud mürgitamise 2006. aastal.  

Palju suurem ja seni vastuseta küsimus on, kas Suurbritannia on viimaks valmis võtma Vene musta raha suhtes karmi hoiaku. Alates 1991. aastast on läbi Briti finantskeskuse Londoni City liikunud miljardeid naelu, eurosid ja dollareid. Osa sellest on piire kompava agressiivse kapitalismi legitiimne kasum. Vähesed kurtsid Vene äripioneeridele võimaluse andmise üle viia oma seaduslikult omandatud vara turvalisse ja lugupeetud jurisdiktsiooni. Suur osa sellest rahast liikus hiljem Venemaale tagasi lääne sildiga, mis lubas selle omanikel lõigata kasu rahvusvahelistest investeeringute kaitse lepingutest.

Alates 1991. aastast on läbi Briti finantskeskuse Londoni City liikunud miljardeid naelu, eurosid ja dollareid. 

Selle külgetõmbava legendi taga on aga süngem tegelikkus. Londoni City tegutses võimu kuritarvitamise, poliitiliste sidemete ja otsese kuritegeliku tegevuse teel saadud varanduse pesulana. Pankurid, juristid ja audiitorid teenisid sellistele klientidele professionaalsete teenuste osutamise eest tohutuid rahasummasid. Lisaks tegid nad nende nimel ka lobitööd ja astusid samme kriitika summutamiseks, muuhulgas ka Briti metsikuid laimuseadusi kasutades. (Täielik paljastus: autor korraldas oma toonase tööandja The Economisti kaitset kohtuhagi vastu, mille algatas rikas venelane, kes eitas, et tema varandus tulenes kauaaegsest sõprusest Vladimir Putiniga).

Kleptokraatiat käsitleva uue tunnustatud raamatu «Moneyland» autor Oliver Bullough märgib, et Venemaa endisel asepeaministril on korter viie minuti teekonna kaugusel parlamendist; endise senaatori omanduses on Londoni suuruselt teine maja. Vene lapsed on suuruselt kolmas välismaal sündinud õpilaste rühm Briti erakoolides.  

Julgustavate pealkirjade taga, nagu artikkel Bloombergis, mis kuulutas välja «Londongradi viimased päevad», peavad asjale lähedal seisjad Salisburyle järgnenud valitsuse reaktsiooni ebaveenvaks. Alamkoja välisasjade komisjoni raportis pealkirjaga «Moskva kuld» kritiseeriti teravalt regulaatoreid «tavapärase asjaajamise» lubamise eest, ja anti mõista, et Ühendkuningriik ei suhtu Kremlile vastu astumisse tõsiselt. Selles väideti:

«Hoolimata valitsuse jõulisest retoorikast, on president Putini liitlased suutnud ära kasutada lünki sanktsioonides ja rahapesuvastastes režiimides, mis lubavad neil varjata ja pesta varasid Londonis. See õõnestab globaalse diplomaatilise vastuse tugevust ja ühtsust Vene riigi tegudele, ähvardab Ühendkuningriigi riiklikku julgeolekut ja lubab korrumpeerunud kleptokraatidel vene rahvalt varastada.»

Sestsaadik on edusammud olnud katkendlikud. Tolliametnikud inspekteerivad nüüd saabumisel eralennukeid. Briti erakoole on julgustatud lükkama tagasi kurikuulsate Kremli semude laste avaldusi. Suurbritannia keeldus Kremliga sidemetes erakliku oligarhi Roman Abramovitši elamisloa pikendamisest. Paljud pidasid härra Abramovitšit jalgpalliklubi Chelsea omanikuks olemise tõttu puutumatuks. Uued «Selgitamata varamäärused» («Unexplained Wealth Orders» – UWO) on pannud Suurbritannias elavatele rikastele tõendamiskohustuse, et nende raha on ausalt omandatud. Paraku on neid oma olemasolu esimese kuue kuu jooksul kasutatud vaid kolm korda.

Roman Abramovitš

FOTO: AFP/ Scanpix

Ametnikud kiidavad Briti valitsuse jõupingutusi. Riikliku kuritegevuse vastase agentuuri teatel on see külmutanud ja repatrieerinud peamiselt Nigeeriaga seotud 750 miljonit naela (peaaegu 1 miljard dollarit) ning jõustab veel vähemalt üheksa UWOt eeldusel, et see võidab eelseisva kohtuasja. Agentuuri direktori Donald Tooni sõnul hoiavad ebaausad välismaalased nüüd Ühendkuningriigist eemale ja püüavad luksuslikku kinnisvara maha müüa. Mõned on võtnud tema ametnikega ühendust, et selgitada oma vara allikaid.

Tõelise muutuse saavutamiseks peaks valitsus võtma käsile piiratud vastutusega firmade ja äripartnerluste tegelikud kasusaajad.

Aga see on ainult väike sälk hinnanguliselt 90 miljardi naela suuruses räpases rahas, mis igal aastal Londonit läbib. Tõelise muutuse saavutamiseks peaks valitsus võtma käsile piiratud vastutusega firmade ja äripartnerluste tegelikud kasusaajad. Briti ettevõtteregister, mis registreerib nende kehandite üksikasju, ei tee mingeid jõupingutusi endale esitatud info tõelevastavuse kontrollimiseks. Ametnike sõnul oleks see liiga kallis.

Samuti oleks võimalik võtta USAs kahe aasta eest heakskiidetud meetmete eeskujul vastu seadusi, mis keelavad varifirmadel luksuslikku kinnisvara osta. Et veelgi kaugemale minna, tuleks muuta sellise vara müük, liisimine või rentimine sõltuvaks kasusaajast omaniku täielikust avalikustamisest. Valitsus peaks ka hirmutama rahapesulat teenindavaid pankureid, juriste ja audiitoreid. Briti võimude haletsusväärsed saavutused valgekrae kuritegevuse kohtu ette toomisel ei sisenda sellel rindel suurt lootust. USAle väljaandmine oleks seevastu hirmuäratav väljavaade, kuigi on praegu frustratsiooni tekitavalt kauge.

Suurbritannia liitlased ühinesid Salisbury rünnaku järel hea meelega diplomaatiliste sanktsioonide ja Venemaa hukkamõistmisega. Samas imestavad nad selle üle, et Briti valitsus ei suuda astuda samme, mis teeksid Kremli semudele kõige rohkem haiget. Sama teevad paljud britid.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.