Katuseraha.

FOTO: Urmas Nemvalts (2.12.2017)

Meile eile teatavaks saanud versiooni järgi on igaüks kolmest koalitsioonierakonnast enda jaoks järgmise aasta riigieelarve eelnõusse, valimiseelsesse eelarvesse sisse kirjutanud pretsedenditult suure summa, mida jagati nende erakondade piirkondade esimeeste ettepanekul nn katuserahana.

Seejuures ei kao ära ka varasema juba niigi halva kombe kohaselt «katuseraha» jagamine riigikogu liikmete vahel, see lisandub eelnõuga juba ära jagatule. Valitsuse tasemelt sääraste summade erakondlikult ustavatele pihustamine keerab aga me poliitilise kultuuri pahupoolele veel mitu vinti peale.

Miks see on halb? Riigieelarve raha jagamine peaks toimuma läbipaistvate otsustusprotsesside kaudu. Sõna «katuseraha» tähendab meie poliitilises lähiajaloos seda, et riigikogu liige või erakond saab mingi summa maksumaksja raha anda oma suvast, isiklikust meeldimisest või poliitilisest huvist lähtuvalt.

Poliitikute kommionu mängimine riigieelarve rahaga on erakordselt halva poliitilise kultuuri näide, mida on taunitud absoluutselt iga riigieelarve vastuvõtmise eel. Kui nüüd on valimiseelses eelarves seda raha hüppeliselt suurendatud, siis näitab see ainult koalitsionääride küünilisust. Ka seda, et nad ei usu enda võimesse võita valimisi ausalt, võistelda oma ideede ja senise tegevusega, mitte jagades süsteemitult raha, mis ei ole nende oma. Võttes aga seejuures endale ja/või oma erakonna nimekirjas riigikokku kandideerivatele omavalitsusjuhtidele justkui «kinkija au».

Eestis on küllaga valdkondi, mis vajaksid Eesti pikaajalistele arengueesmärkidele mõeldes lisaraha ja seda süsteemselt. Võime ju rääkida riigieelarve üldsummast, millega võrreldes kommionude «kingid» ei tundugi suured, eks. Samas üksikute valdkondade kaupa võttes on tegu sellise summaga, millega võiks saavutada vägagi olulisi muutusi.

Omaette piinlik teema on mitmesuguste esindusorganisatsioonide rahastamine niisuguste otsuste abil. Keda lõpuks siis esindavad organisatsioonid, mille rahasüst on sõltunud üksikust poliitikust? Kujutleme nende esindajaid sõna võtmas justkui kodanikuühiskonna mustereksemplaridena, ent loomulikult jääb küsimus, milline on sõnum siis, kui selle organisatsiooni liikmete huvid peaksid vastakuti minema neid rahastanud erakonna huvidega.

Katuseid on samuti ju vaja parandada, ka ülekantud tähenduses? Küllap ongi, ent see, kes saab raha ja kes mitte, ei peaks Eesti vabariigis sõltuma isiklikust ustavusest mõnele erakonnale, vaid kõigile arusaadavalt põhjendatud vajadusest ja ideest.

Valimiseelse «katuseraha» laviiniga poliitikud õigupoolest irvitavad oma valijate üle.