Priit Pullerits: migrandid tööle!

Priit Pullerits Foto: Margus Ansu

Avaldused stiilis, et Eesti vajab sisserändajatest võõrtöölisi ja kogu Euroopa vajab migrante, sest rahvastik vananeb ja muidu ei jätku neid, kes tulevikus pensioni maksaks, on muutunud juba aastaid korrutades aksioomiks ehk väiteks, mille tõesuses pole kahtlust. Aga see, et tõesuses pole kahtlust, ei tähenda, et need avaldused asuks ka moraalselt väljaspool kahtlust.

Seetõttu on arusaadav, kui osa Euroopa poliitikuid läks maruvihaseks, kui Itaalia siseminister Matteo Salvini võrdles kaks nädalat tagasi Aafrikast saabuvaid migrante orjadega. Ent ei maksa takerduda küsimusse, kas Salvini sõnavalik oli euroopalikult korrektne või mitte, vaid tasub vaadata ikka suuremat pilti. Ja tolle suure pildi nägemine ei jäta eurooplastest head muljet.

Nimelt paljastub sisserände soosimise taga puhtakujuline egotsentrism või lihtsamalt öeldes lihtlabane materiaalne omakasupüüdlikkus. Retooriliselt kõlab ju üllalt jutt, et eurooplaste soov on aidata inimesi, kes on jäänud sõjale jalgu või keda kiusatakse taga. Aga tegelikult, kui vaadata retoorikast kaugemale, ei toeta migrantide sisselaskmist niivõrd humanism, vaid eurooplaste mure selle pärast, kes tagaks nende senise hea elujärje säilimise ka siis, kui neist endast enam töötegijat pole.

Seega näeb Euroopa migrante eeskätt tööjõuna – ja ilmselt odava tööjõuna, keda saab pidada eurooplaste silme alt eemal närustes linnaosades –, kes täidaks lakkamatult seda rahamasinat, kust iga kuu laekuks vanadele eurooplastele nende vajaduste rahuldamiseks piisavalt elatusraha. See on nagu äraspidine kolonialism: enam ei käi rikkuse ammutamine asumaadest, vaid rikkuse loojad tuuakse oma kodu lähedale.

Seda, et koloniaalne mõttelaad kestab, tõendab vananevate valgete eurooplaste hoiak, et ikka peab keegi kaugelt pärit värviline nende eest ja nende heaks tööd tegema. Nagu oleks hea elujärje säilimine mingi iga eurooplase enesestmõistetav õigus. Samas ei maksa unustada, kuidas Euroopa hea elujärg toetub just sajanditepikkusele koloniaalpoliitikale. Selle kohta avaldas Cambridge’i ülikooli ja Londoni King’s College’i ajalooõppejõud Richard Drayton juba eelmisel kümnendil lööva artikli «Lääne jõukus rajaneb Aafrika ekspluateerimisel».

Seda kummastavam, et jätkuvalt kostab hääli, nagu Salvinit kritiseerinud Luksemburgi välisministrilt Jean Asselbornilt, mis õigustavad migrantide sissetoomist kõledalt pragmaatilise argumendiga, et Euroopa ju vananeb. Mis tähendab: vajame kiiremas korras meile rahateenijaid.

See kõik, kui vaadata eriti suurt pilti, paljastab, et pikki kümnendeid üksnes enda heaolu kasvatamisele keskendunud Euroopa on jooksnud ummikusse. Euroopa juhid pole küündinud oma tõeliste ülesannete kõrgusele: nad pole suutnud tagada Vana Maailma majandusmudeli jätkusuutlikkust. Nii ei jäägi üle muud kui minna moraalselt küsitavaile tegudele – varjates seda pseudohumanismi viigilehega.