Rein Veide­mann ­(vasakul) Rahvarinde koosolekul Tallinna ­linnahallis 1988. aasta sügisel.

FOTO: Erakogu

Kolmkümmend aastat tagasi loodud Rahvarindest sai vägivallatu, progressiivse ja üldrahvaliku revolutsiooni vedur, meenutab ise sündmuste keskmes olnud kirjandusteadlane Rein Veidemann.

Tellijale

Kolmkümmend aastat tagasi, 1.–2. oktoobril Tallinna linnahallis, mis tol ajal kandis veel nime V. I. Lenini nimeline Tallinna Kultuuri- ja Spordipalee, toimus Eestimaa Rahvarinde asutamiskongress – Rahvakongress. See oli esimene poliitiline suursündmus pärast neljakümmet kaheksat okupatsiooniaastat, mil Nõukogude Eestis ja kogu toonases Nõukogude Liidus väljendas rahvas ise oma vaba tahet.

Juba kongressi avasõnades, mille lausus näitleja ja lavastaja Mikk Mikiver, leiab see kinnitust: «Aeg-ajalt on tunne, et süda lõhkeb – rõõmust, et elad. Ja vahel tõmbub süda pitsitavalt kokku – valust, et mis elu see on, kuhu me oleme lasknud sel minna!» Mikiver lõpetab oma kõne, tsiteerides «Kalevipoega»: «Isamaa ilu hoieldes,/võõraste vastu võideldes,/varisesid vaprad vallad,/kolletasid kihelkonnad,/muistse põlve mulla alla./Nende piina pigistused,/nende vaeva väsimused,/muistsed kallid mälestused/kostku meile kustumata!»