Setod. Foto on illustratiivne.

FOTO: Merike Lill

Pihkva oblastis elavad setod sõltuvad tsaari ja Vene riigi armust, kirjutab ajakirjanik Stepan Karja.

Meedia pakatab Venemaa riugastest maailma eri nurkades ja kahjuks jätkub ajalehtedele ja telejaamadele samalaadset materjali ka Eesti vastu suunatud aktsioonidest.

Suheldes püsivalt tuttavate ja sugulastega, kelle kodu jäi 1944. aastal Pihkva oblasti alla, olen kursis, et suurriigi võimudel püsib mingi eriline huvi hoida tähelepanu all eesti üht pisikest kahe riigi territooriumil elavat rahvakildu ja otsida võimalusi mingil viisil kohalike eluolu mõjutada. Lubatakse seto seltsil tegutseda, antakse võimalused hoida elus pisikest muusemi Petseris ja Radaja külas, aeg-ajalt pudeneb rublasid muudele kultuurielu vormidele. Laupäevane («Majaku Heljus elab unistus rajada Petseri setode etnoküla», PM 29.9) Jaanus Piirsalu lugu Helju Majaka helesinisest unistusest aga lausa jahmatas.

Poleks kuidagi uskunud, kui ei seisaks ajalehes elukogenud seto naise lihtsameelne tunnistus, et Venemaa presidendi administratsiooni allasutuse soovitus Pihkva ja Petseri võimudele asutada setode etnograafiline keskus, kus elaksid maad harides ja vana eluolustikku järgides kümme noort peret, on saanud tema eluunistus – piiritaguste riukameeste edu inimeste mõttemaailma väänates.

Küllap mitte eriti kauges minevikus on ka Helju, nagu sajad tema saatusekaaslased ja tuhanded Petserimaa juurtega inimesed, lootnud ja unistanud naaberriigi sellisest poliitikast, mis laseks taluperedel elada normaalset maainimeste elu ning toota ja eksportida põllusaadusi samamoodi nagu põllupidajad teistes Euroopa riikides, sealhulgas ka Eestis.

Neis unistustes võis heiastuda isegi naaberriigi lahkus nihutada piirijoont, et meie rahvakild saaks eksisteerida kompaktselt koos.

Aastad aga veerevad ja unistused muutuvad – elu reaalsus näitab oma karmi palet. Kohalike võimude lahkusest elatuv inimene muutub pikapeale alandlikuks, nii et kui sündiva lapse puhul annab riik emale kingituseks 39,90 eurot, võetakse see tänuga vastu (ma küll ei oska arvata, mitu setu last aastas võiks sündida väljaspool Petseri linna, külades – ehk on see arv nullilähedane?). Helju Majak on ajakirjanikule öelnud: «...käima on pandud tasuta buss, mis teeb kord nädalas kaks tiiru mööda kõiki (!!!) seto külasid, et vanemad inimesed saaksid üksteisel külas käia.» Väga lahked ülemused, mis muud.

Näib, et Heljul pole enam tahet mõtelda, et mujal pool, piirijoonest mitte eriti kaugel, sõidutavad bussid ja autod iga päev lapsi kooli ja koolist koju. Ligemale kolm aastat tagasi püüdis tuttav mees Nikolai Põdramägi, poliitik ja Tartu Ülikooli kliinikumi kirurg, teha tiiru Setumaa piiritagustesse küladesse, kuid see õnnestus tal ainult osaliselt, sest teedel endistesse väiksematesse küladesse kasvab mets või võsa, mille tagant võis näha mõnd alasti jäänud korstnat. Kossolka külast, kus pärast sõda oli 98 talupidamist, leidis Põdramägi ainult ühe korras maja.

Kõige muu kõrval hämmastas Helju soov korraldada tulevikus kuningriigi päevi koos Eestis elava hõimurahvaga. Sest kui Pihkva oblasti setud on juba 2010. aastal ametlikult kuulutatud omaette rahvaks, siis ju ei tohiks neil olla Eesti setudega ühist tulevikku ega ka minevikku. Et pole kunagi koos Eesti riigis elatud ega olnud rahvakillu vägivaldset kahte lehte löömist 1944. aastal.

Venemaa presidendi käsutäitja idee asutada väike näidisküla võib Heljule näida suure võimalusena hoida elavat koldetuld vähemalt ühes paigas. «No miks ei leia soovijaid, kui nad saavad siia tasuta elamise,» arvas ta. Kuid millise hinnaga sünniks elu reservaadis? Kümme noort peret peaks ju igal aastal vahtima käsi pikal Pihkva poole, tundes hirmu, kas ei ole kõrged ülemused vahepeal meelt muutnud ega soovigi enam näidata läänest tulnud turistidele õnnelikke pärismaalasi ning on pajukit tublisti kärpinud. Tõenäoliselt leidubki seto verd seiklejaid, kes ei hooli enda väärikusest ega suletud oludes kasvavatest lastest.

Kolumnist Ivan Makarov kirjutab («Mis maksab Eesti riigi maine?» PM 1.10) väga tabavalt: «Vene rahaga makstakse kinni kõik need propagandamasinad, mis Eesti sees ja ka väljaspool mustavad meie maad, ajalugu ja inimesi, muudavad meie elanikke teise riigi vaimseteks alamateks...» On kurb, kui alandatust ei tunnetata ning aina oodatakse Kremli isandatelt lahkeid lubadusi koos mürgitatud rubladega.