Mihkel Mutt: kui kujutlus trumpab üle reaalsuse

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist Mihkel Mutt võrdleb Euroopa Liitu omaaegse NSVLiga ja leiab, et mõlemas on raskusi tegelikkuse tunnistamisega. Euroopas pole solidaarsust, on vaid riikide erihuvid.
 

Jälgides viimaste aegade arenguid ja askeldusi Euroopa Liidus (küll euroga, küll laiemalt), kangastub üks paralleel NSV Liiduga. Kõige üldisemalt võiks seda nimetada ideoloogia prevaleerimiseks reaalsuse üle. NSV Liidus kehtisid dogmad, millest lähtuvalt korraldati kogu elu ja mille prisma läbi seesama elu justkui tagasi peegeldus. Nn kommunismitõed olid ülemad kui majanduse, rahanduse jne seadused ning inimloomuse muutumatus. Niisugusteks dogmadeks olid uue inimese loomine, moraalsed stiimulid, rahvaste lähenemine, «igandite» kadumine jne.

«Altpoolt» oli ammu näha, et elu ei kulge vastavalt nendele dogmadele. Kui «ülal» oleks seda varem tunnistatud ja oldud paindlikum, kes teab, kuidas ajalugu oleks läinud, ehk oleks kujunenud midagi Hiina-sarnast. Aga NSV Liidus oli dogmade üle arutlemine tabu, nii et suurem osa neist kehtis peaaegu süsteemi kokkuvarisemiseni.

Ka Euroopas näeme, kuidas legend või idee, st kunagi püstitatud ideaal trumpab kõrgete ametnike teadvuses üle karmi tegelikkuse. Selleks ideaaliks on «Euroopa idee». Pean silmas selle maksimalistlikku varianti, de facto Euroopa Ühendriike. Kaugemas plaanis pole see ju kunagi lakanud silmapiiril virvendamast.

Omal ajal, sõjajärgses ahastuses ja viimsepäeva üle elanute meeleolus oli mõte Euroopa suurest integratsioonist tõeliselt katartiline, pakkus ilmselt suurt hingelist kosutust. Selle tõttu visandatigi projekt suurejoonelisem ja pilvepiirilisem, kui seda ehk muidu oleks tehtud.

Ometi tegeldakse Euroopa Liidus praegu sellesama mudeliga, sest ka siin kehtivad tabud. Euroopa Ühendriikidest avalikult palju ei kõnelda, küll aga on paljudel suus «Euroopa sisemine solidaarsus» kui imerelv. Brüssel näeb seda suuremana, kui see tegelikult on. Igapäevapraktikas põrkutakse pidevalt rahvusriikide erihuvidele, alates valeandmete esitamisest oma rahalise seisu kohta või oma põllumajandustootjate nuumamisest teiste riikide kulul kuni üleoleva suhtumiseni mõnda piirkonda laiemalt.

Euroopa Liidu riikide vahel on vähem perekondlikku vaimu kui tsiviliseeritud diplomaatiat. Brüssel peaks oma tagasisidet korrigeerima, selmet klammerduda kord võetud ideaalmudeli külge, mistõttu kogu projekt võib külglibisemisse sattuda. Ja kas pole siin paradoks? Praegusse olukorda on osalt (sest muist põhjusi on globaalsed) jõutud seetõttu, et (kõikidel) liikmetel pole soovi ega hingelist soodumust tihedamaks liiduks. Aga just sellise liidu forsseeritud kehtestamisega loodetakse neid tekitanud hädasid lahendada suutvat.

Teleoloogilisusest või «kõrgema eesmärgi täitumuslikkusest» räägib muuseas ka see, kui ebamääraseks on jäetud Euroopa Liidust ja eriti euro­tsoonist lahkumine kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Eurovärk oleks nagu üheotsapilet. (NSVL konstitutsioonis vist oli siiski teoreetiline võimalus välja astuda.)

Kui suur strateegiline eesmärk ei muutu, siis taktikaga on veidi teisiti. Näeme, kuidas ELi liidrid tasapisi oma poole aasta või isegi mõne kuu tagustest väljaütlemistest taganevad. Polegi väga kaugel aeg, kui eitati võimalust, et üks või teine Euroopa riik võiks vajada massiivset rahalist välisabi.

Kes jälgib poliitikat pikema aja vältel, omandab oskuse poliitilisi teateid lugeda. Nüüd me juba aimame, mis riik võib järgmiseks osutuda. Alles eitati võimalust, et mõni riik võiks eurotsoonist lahkuda. Enam mitte. Siit juhis: kui poliitikud midagi eitama ruttavad, siis on sel lootust täide minna. Alles äsja eitati kahekiiruselise Euroopa ideed. Nüüd on see  Saksamaal jutuks.

Järgmisel aastal hakatakse tegema uut Euroopa Liidu lepingut. Algul kiirvarianti, mis võimaldaks praegust tulekahju kustutada (nt sundida riike eelarvedistsipliinist kinni pidama). Tulevikuks on aga Saksamaal plaanis luua ikkagi tihedam föderatsioon – nendest, kes on selleks suutelised ja valmis.

Skeptikud on hoiatanud, et säärane väiksem seltskond hakkaks Euroopa Liidu sees järjest sagedamini hääletama üheskoos, blokina. Ja mitte üksnes rahalistes või majanduslikes küsimustes, vaid üldse, kuna kõik on läbi põimunud. Kuigi selles eesrindlikus väesalgas tuleb kõikidel oma suveräänsust loovutada, loovutavad suured ikkagi vähem ja väikesed rohkem. Eestile, kui ta korraliku koolipoisina kampa peaks võetama, oleks kompensatsiooniks see, kui tihedamas liidus ühtlustuks ka elatustase natuke kiiremini kui seni. Paraku sõltub see väga palju üldisematest faktoritest.

Võib aga siiski küsida, kas isegi säärase tuumiku loomise plaan ei tähendaks lõivumaksmist ideoloogilisele puuslikule. Sest arvestama peab kaht reaalset faktorit: rahvusriigid ei kao kuhugi ning nn euroopalik elulaad, kadestamisväärselt turvaline ja mugav, on juba mõnda aega võlgu elatud.

P. S. Muu hulgas arutletakse praegu Euroopas seoses rappida saanud Kreekaga, kas talle tuleks kaasa tunda või mitte. Kaasatundjad väidavad, et kuigi Kreeka ei suutnud äsja täita talle seatud kokkuhoiutingimusi, on nad siiski üleinimlikult pingutanud. Mitte ükski arenenud majandusega riik polevat pidanud taluma nii lühikese aja jooksul sääraseid kärpeid ja kokkutõmbamisi.

Siinkohal tahaks vahele hõigata: «Aga Läti?» Sealne mõne aasta tagune šokiteraapia oli sama ulatuslik, kusjuures elatustase, mida nuditi, oli niigi mitu korda madalam. Jätame kõrvale küsimuse, kas säärase ulatusega kärped viivad ikka majanduskasvule (milleta ju kriisist välja ei tule).

On aga tunnuslik, millise endastmõistetavusega laiemas euroteadvuses nn uutest riikidest vahel mööda vaadatakse, eriti kui nad on väiksed ja pole «arenenud». Kuigi Eesti seisukord on praegu Läti omast parem ja meid tõstetakse vahel esile, pannakse meid laias laastus ikkagi ühte patta. Ka meie ei kuulu praegu arenenud Euroopasse, vaid oleme kusagil «seal», äärealal.