Jaak Aaviksoo: TalTechi uue sajandi väljakutsed

Jaak Aaviksoo Foto: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Raha ilma inimeste või ideedeta on viljatu, aga motiveeritud inimesed koos säravate ideedega leiavad reeglina ka raha, kirjutab Sirbis Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo. 

TalTech on muidugi Tallinna Tehnikaülikool – saja aasta eest asutatud kõrgkool, mis on tegutsenud Tehniliste Erikursuste, Tallinna Tehnikumi, Tallinna Tehnikainstituudi, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Polütehnilise Instituudi nime all. Alates 1989. aastast tegutseb ülikool jälle Tallinna Tehnikaülikooli nime all ja nii see ka jäägu. Milleks siis TalTech?

Ülikooli uue lühinime ametlikul kasutuselevõtul on kaks omavahel seotud põhjust. Esmalt on seniste erikeelsete lühinimede (TPI, TTÜ, TTU, TUT) vahel paras segadus, mida iseloomustab kõige paremini TPI muganduse «tipp» jätkuv kasutamine Eestis ja pidev vajadus selgitada eri lühendite sisu. Teiseks põhjuseks on üleilmastumisest tulenev vajadus rahvusvahelise kaubamärgi või brändi järele, milleks ülikooli nime ingliskeelne tõlge kahjuks ei sobi. Ülikooli julgustas teadmine, et rahvusvahelises kõnekeeles on uut lühinime eri vormides juba aastaid edukalt kasutatud. Ülikooli juubel ja enne seda toimunud ulatuslikud ümberkorraldused ülikooli elukorralduses andsid hea ajahetke uue hüüdnime ametlikuks kasutuselevõtuks. Kriitikud on küsinud, kuidas peaks seda TalTechi hääldama. Rahvusvaheliste nimedega on ilmselt nii, et igaüks hääldab neid oma parima keeletundmise järgi ja elu paneb tasapisi asjad paika. Ei hakka meiegi selles küsimuses kedagi õpetama. Eks ole neidki, keda häirib suurtäht nime keskel ja c tähe kasutus, aga ju on eesti keel juba piisavalt küps, et niisuguste ajakajaliste arengutega toime tulla.

Uuest nimest olulisemad on aga väljakutsed, millega TalTechil tuleb eelseisvatel aastatel toime tulla. Neid ei ole vähe ja nendel tahaksingi peatuda.

Eesti Vabariigi avaliku ülikoolina on tehnikaülikooli ülimaks ülesandeks aidata kaasa «eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade». Üha üleilmastuvas maailmas ei ole see lihtne ning on üldiselt mõeldav vaid kestmisena, mitte (konservina) säilimisena, s.t kohandudes muutuvate oludega. Tehnikaülikoolile tulenevad siit eelkõige väljakutsed õppe- ja teadustöö keelt puudutavalt. Ilmselt on tänapäeval enesestmõistetav, et keskharidusega inimene valdab vähemalt kahte võõrkeelt, millest inglise keel on heal tasemel kõrghariduse omandamiseks pea vältimatu. Kahjuks on üha enam tõene ka väide, et pea kõigis Euroopa keeltes (muudest keeltest rääkimata) ei ole kõrghariduse omandamine üksnes emakeeles enam võimalik – lihtsalt kõiki selleks vajalikke tekste ei ole neis keeltes olemas. Eelnevast tuleneb üks keeleline imperatiiv – õpetada kõike, mis on võimalik eesti keeles ja nihutada seda võimaluste piiri üha kaugemale.

Lisaks sellele tuleb aga arvestada ka teiste väärtustega. Me ootame siia välisõppejõude ja välisüliõpilasi tõstmaks hariduse akadeemilist taset. Arusaamine, et rahvusvaheline kogemus on selleks oluline, on üldtunnustatud ja selle alusel hinnatakse (Eestis ka rahastatakse) ülikoole. Välismaalaste eesti keele oskus on aga piiratud ning see tähendab paratamatut kompromissi keelelise imperatiivi ja akadeemilise kvaliteedi vahel. Loodan, et TalTech oskab seda kompromissi vastutustundlikult käsitleda, eelkõige õppides teiste riikide kogemusest ja võttes tundlikult arvesse avalikku arvamust.

Kahjuks on üha enam tõene ka väide, et pea kõigis Euroopa keeltes (muudest keeltest rääkimata) ei ole kõrghariduse omandamine üksnes emakeeles enam võimalik – lihtsalt kõiki selleks vajalikke tekste ei ole neis keeltes olemas.

Siinkohal on asjakohane puudutada ka nn ingliskeelsete programmide õppemaksu küsimust. Alustuseks tõdemus, et õppemaks nendes programmides ei kata kunagi kõiki tegelikke kulusid ja osa kulusid (Eesti avalikes ülikoolides enamiku kulusid) katab maksumaksja. See on põhjendatud vaid siis, kui sellest sünnib avalik kasu. Kasu tõuseb siis, kui lõpetajad on oodatud ja rakendatud meie tööturul või panustavad rahvusvahelised üliõpilased olulisel määral siia jäävate lõpetajate hariduse taseme tõusu ja rahvusvaheliste sidemete arengusse. Kahjuks pole selles küsimuses veel piisavat selgust ei riiklikul ega ülikoolide tasandil.

Teine strateegiline väljakutse tehnika­ülikooli ees on valik elitaarse ja «tööturu tegelikele vajadustele» vastava hariduse vahel. Pole raske mõista, et tippude tippudele vastav Harvardi või MIT ambitsioon, mida mõni eriti lennukas isemõtleja meile aeg-ajalt soovitab, lendab kõrgelt üle Eesti tööturu pea – meil pole üldjuhul lõpetajatele pakkuda ei vastavat palka ega kompetentsile vastavat tööd, isegi kui leida ülikoolile kümme korda rohkem raha selle ambitsiooni teostamiseks. Eesti tegelikud vajadused on määratud meie majanduse struktuuriga, mida iseloomustab kahjuks tagasihoidlik teadusarendustegevuse ja innovatsioonivõimekus. Selle parimateks indikaatoriteks on intellektuaalomandi osakaal ettevõtluse koondbilansis ja teadusarendus­tegevuses hõivatute osakaal. Sellest tuleneb ka suur nõudlus eelkõige rakendus(kõrgharidus)spetsialistide järele, tagasihoidlik nõudlus magistri- ja pea olematu nõudlus doktorikraadiga lõpetajate järele. Ometi näeme oma missioonina koolitada pea kõiki noori, kes teaduse, tehnika ja tehnoloogia valdkonnas õppida soovivad ja seda ka siis, kui «integraalid, osa­tuletised ja kvantarvutid» nii teoorias kui ka praktikas hinge kinni võtavad. Loodame selle vastuolu ületada, süvendades tööstusdoktoran­tuuri koostööd teadusarenduses võimekate ettevõtetega, pakkudes teisalt piisavalt „häid lõpetajaid” veidi tagasihoidlikuma ambitsiooniga partnereile. Tõsi, laiemalt mõistetud innovatsioonikultuuri edendamiseks on TalTechil veel palju ära teha.

Kolmas oluline väljakutse on Eesti teadusarendustegevuse erialane struktuur, mis kõige otsesemalt puudutab TalTechi. Viimasel kahel aastakümnel, vaatamata Euroopa Liidu tõukefondidest tulnud rikkalikele investeeringutele, pole Eesti majanduse, eriti tööstusega otseselt seotud erialade arengusse peaaegu investeeritud – maavarade, energeetika, transpordi, ehituse ja tööstuse investeeringud kõik kokku jäävad oluliselt alla ainuüksi bioloogia eriala investeeringutele, rääkimata kogu loodusteaduste valdkonnast. Julgust Eesti huvides otsustada võiks ammutada ka akadeemik Endel Lippmaa mõtetest, kellele tehnikaülikool äsja mälestusmärgi püstitas. Eelneva kriitika taustal tuleks positiivse erandina märkida IT valdkonna initsiatiivi alates «Tiigrihüppest» ja IT kolledžist IT akadeemiani. Tasub tähele panna, et omaaegsete tuleviku-usust kantud IT-investeeringute majanduslikud viljad hakkavad küpsema alles nüüd, enam kui kümme aastat hiljem. Struktuursed teadusarenduspoliitika probleemid vajavad lahendamist riiklikul tasandil. Ootame ettevõtluse ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi oluliselt suuremat initsiatiivi selle ettevõtmise toetamisel. Seni aga saame nende valdkondade arenguks loodetavasti rohkem tuge aktiivsema osalemise kaudu Euroopa «Horisondi» projektides. Tõsi, siis juba suurte Euroopa ettevõtete huvides, ent vähemasti on seeläbi võimalik kindlustada vastava valdkonna akadeemilist võimekust paremateks aegadeks.

Ilmselt ei ole Eesti kõrghariduse ja teaduse, sh tehnikaülikooli ees seisvad väljakutsed käsitletavad ilma rahastamise küsimust puudutamata. Viimastel aastatel on ülikoolide ja teadlaskonna peamine etteheide riigile olnud just ülikoolide rahastamise külmutamine seitsmeks aastaks ja loobumine teadusrahastuse määra tõstmisest ühe protsendini SKTst. See on tõsine strateegiline probleem, ent selle lahendus ei sünni vastastikuste etteheidete toel, vaid konstruktiivse dialoogi kaudu.

Mõned võimalused selliseks aruteluks on toodud eespool – jah, vajame rohkem raha, aga ka paremat ja «maalähedasemat» teadust ja oluliselt suuremat tähelepanu majanduse ja ühiskonna vajadustele, sh ja eelkõige tööviljakuse kasvatamise eesmärgil. Meenutagem Eesti Teaduste Akadeemia asutamisel talle püstitatud ülesannet: «… üldiste ja eriti Eestit käsitlevate teaduste edendamine, lähtudes eeskätt tegeliku elu vajadustest välja kasvanud küsimustest». Ma tean, et paljud teadlased peavad hea teaduse ainsaks mõõduks ekstsellentsust. Igati nõus, aga ma ei näe ka ühtegi takistust just «Eesti ja tegeliku elu vajaduste» ekstsellentseks käsitlemiseks. Vaid üks näide: omal ajal eesmärgiks seatud iga-aastasest 300 doktorikraadi kaitsjast pidi pool leidma rakenduse väljaspool akadeemiat. Nüüd on neid keskmiselt 220 ja enamik ootab rahastamist teadusagentuuri grantidest. Peamine probleem on selles, et teaduslikult igati tulemuslike uurimisrühmade doktorantide erialaste (ja ettevõtlus-?) kompetentside järele puudub Eesti ettevõtlussektoris tegelik nõudlus. Olen veendunud, et need noored olnuks valmis oma teadustöös lahendama ka «tegeliku elu vajadustest välja kasvanud küsimusi». TalTechis oleme selleks kutsunud ellu tööstusdoktorantuuri.

Jah, me vajame rohkem raha, aga ka paremat ja «maalähedasemat» teadust ja oluliselt suuremat tähelepanu majanduse ja ühiskonna vajadustele, sh ja eelkõige tööviljakuse kasvatamise eesmärgil.

Kindlustunnet tagava ja toimiva teadlaskarjääri sisseviimine on pikaajaliselt kõige olulisem ülesanne mitte ainult Eestis. TalTechis me alustasime Eesti keskmise sissetuleku tagamisest kõigi doktorantidele. Seejärel lõime kohakindlad ja kolme Eesti keskmise palgaga tenuuriprofessorite ametikohad, millest oleme täitnud juba 50. Julgen täna Tallinna Tehnikaülikooli nimel kinnitada, et jätkame tenuuriprofessorite ametikohtade loomisega ja praegugi on mitmed ametikohad täitmata. Oleme otsustanud, et meie nõudmised ei tohi jääda alla Põhjamaade tehnikaülikoolidele ja sellele vaatamata oleme leidnud ka alla 35aastasi teadlasi nendele ametikohtadele. Eestis on tõeliselt silmapaistvaid noorteadlasi!

Aastate eest Eesti Teaduste Akadeemias esimest korda tööle asudes ütles toonane president akadeemik Karl Rebane, et teaduses edu saavutamiseks on vaja kolme asja – inimesi, ideid ja raha. Ja lisas targalt, et tavaliselt kurdetakse vaid vähese raha pärast. Sain sellele just kinnitust praeguselt akadeemia presidendilt, kes ütles Postimehes: «Kaht esimest jääb teadusmaailmas ülegi. Pudelikaelaks on kolmas …» Minu kogemuse järgi on siiski pigem nii, et raha ilma inimeste või ideedeta on viljatu, aga motiveeritud inimesed koos säravate ideedega leiavad reeglina ka raha. Vähemasti TalTechis tahaksin teha kõik selle nimel, et see nii ka oleks.