Linn N. Foto on illustratiivne

FOTO: Kuvatõmmis filmist 12 tooli

Ükskord juhtus selline lugu, et linnas N võimul olnud partei tahtis suure raha eest osta oma reklaamikampaania tarvis ära ühte rahva hulgas populaarset laulukest. Helilooja, kes on inimesena raha peale väga maias, oli loomulikult kohe nõus ja ka laulja tahtis ennenägematult suurt raha saada ning oma peas ta juba ilmselt kulutas seda raha. Partei reklaamiplaat selle looga oli juba trükis, aga siis tuli nõusolekut küsida ka poeedi käest. Ja juhtus see, et poeet saatis partei koos linna N eelarvest suurte ja tähtsate parteigenossede reklaamimiseks varastatud rahaga pikalt. Poeedile avaldati survet, kõlasid isegi ähvardused, kuid tema ajas oma selja sirgu ega nõustunud sellest hoolimata. Parteilased eesotsas oma võimuhullust egomaniakist juhiga jäid pika ninaga.

See lugu tuleb praegu meelde, sest meil siin Eestis käib enne riigikogu valimisi äge sagimine. Kusagil koguneti, et pidada parteifoorumit, et rituaalselt vanduda nagu üks mees truudust partei pealiinile, millest ei tohi kõrvale kalduda. Sellest on muidugi kahju, sest Eesti parteide keskne probleem on dünaamika puudumine ning konkurentsi ja sisemise demokraatia vähesus.

See on ka põhjus, miks suur osa Eesti inimestest on poliitikast tüdinenud ja ihkavad, et iga kord enne riigikogu valimisi tehtaks uus partei, mis poleks vanade moodi.

Jaapanis, kus viimased 60 aastat on võimul olnud üks ja sama erakond, eksisteerivad selle sees siiski eri fraktsioonid ning käib pidev ja tihe sisemine võitlus. Näiteks selle nimel, millisest tuleb peaministrikandidaat, milline saab määrata erakonna kursi.

Eesti parteide keskne probleem on dünaamika puudumine ning konkurentsi ja sisemise demokraatia vähesus. See on ka põhjus, miks suur osa Eesti inimestest on poliitikast tüdinenud.

Sisemine liikumine ja konkurents ei lase poliitilisel õhul hapuks minna.

Muidugi võib Eestist tuua ka vastupidise näite erakonnast, mis kogunes parlamendierakonnana ilmselt viimaseid kordi, et omakeskis üks korralik lööming maha pidada. Kunagi lubasid nad olla teistsugused kui kõik teised. Ega petnudki avalikkust. Teine lugu oli aga see, et erakonda neist ei saanudki, vaid jäädigi üheks kraaklejate ja luftimeeste seltskonnaks.

Pöördudes N linnakeses juhtunud loo juurde tagasi, käib ka praegu parteide hulgas kõva konkurents, et meelitada enda manu populaarseid lauljatare, sportlasi, näitlejaid, saatejuhte ja teisi avalikke nägusid. Selle asemel et välja töötada riigi arenguks korralikku tulevikustrateegiat, mida enne märtsi kodanikele pakkuda.

Kunagi andis admiral Koltšak oma vägedele päevakäsu, et pärast linna äravõtmist ei tohi puutuda muusikuid, näitlejaid ega prostituute, sest nad on nõus koostööd tegema ükskõik millise režiimi ja poliitilise jõuga. Võtkem siiski eeskuju linna N vaprast poeedist, kes teadis, et elada tuleb oma südametunnistuse, mitte võõraste reeglite järgi.